/nginx/o/2021/03/09/13670667t1h68b7.jpg)
Oleks mul kümneid tuhandeid tähemärke, kirjutaksin dramaatilise seiklusjutu 23. veebruari teekonnast Tallinnast Viljandisse. Selleks päevaks lubatud Aafrika liivatolm siiski ei langenud Eesti teedele, kuigi oleks ära kulunud jäävihma leevendama. Kõige hullem katsumus oli hüperlibeduses jõuda koduuksest linnaliinibussi peatusesse, kusjuures bussi ei tulnudki.
Õnneks saabus hea kaasteeline autoga ja edasi läks aina paremaks. Rõõm viimaks Ugala teatri uksest sisse astuda oli kirjeldamatu.
Aga nüüd esietendusest. Andrus Kasemaa romaan «Leskede kadunud maailm» (kirjastus Varrak, 2012) on hõllanduslik lapsepõlvemeenutus Poeedirahu leskedest. Seda luulelist teksti dramatiseerida tundub kujuteldamatu. Priit Põldma näidend ja Ringo Ramuli lavastus võrsuvad Kasemaa teose helistikust, kuid laval kulgeb siiski oma lugu.
/nginx/o/2013/09/05/2177179t1h8087.jpg)