Kaimar Karu: pandeemiavõitluse järgmised sammud

Kaimar Karu. Foto: Mihkel Maripuu

Pandeemiaga võitlemise juures on tarvis paluda mõningate printsiipide järgimist, sest nendeta oleme riigina peataolekus, kirjutab kolumnist Kaimar Karu.

Teeme kaks asja kohe selgeks. Esiteks pole olemas abstraktset «riiki», mis keeldusid-käskusid jagab. On riigi rahvas, riigi valitsus ning valitsuse tööandja, rahva valitud esindajatega riigikogu. Jah, mitte kõik esindajad pole sinna saanud tänu isiklikule usaldusväärsusele ning kogutud häältele, aga jäägu see arutelu teiseks korraks. On tööandjad ja töövõtjad. On avalik sektor ja erasektor. Eelkõige aga on nimede ja nägudega inimesed ning nende pered, keda kõik toimuv mõjutab.

Teiseks on turvaliselt, mittevastutavalt positsioonilt keerukatele väljakutsetele lahendusretseptide väljapakkumine tobe, lühinägelik ning mõttetu. Tundmatus vees seilates käivad strateegia, otsused ning teod käsikäes ja üksteist mõjutades. Ilma konteksti, võimekuse ja võimaluste vahetu tunnetuseta on lahendusretseptid populistlik uhhuu. Sama tobe on selliseid lahendusretsepte nõuda või oodata, et keegi neid pakub. Lahendusvariantide leidmiseks ja rakendamiseks tuleb teha otsuseid. Retseptid saavad kirja hiljem ning neid saab teistegagi jagada. On tõenäoline, et lahendus koosneb paljudest lühikestest retseptidest ning muul ajal või mujal tuleb neid teistmoodi kombineerida. Küll aga saab paluda mõningate printsiipide järgimist, sest ilma printsiipideta oleme riigina pandeemiaga võitlemisel nagu õnnetu propellerisse sattunud latikas.