Kusjuures Euroopas nähtud kõige karmimate piirangutega võrreldes on praeguseks räägitud sulgemiskavad ikkagi veel suhteliselt leebed ja inimlikud. Teeme siis vähemalt needki ära. Seda tuleks teha sõltumata Briti või Lõuna-Aafrika tüvedest, sest ilma nendetagi on nakatumine Eestis äärmiselt kõrge.
See, et veebruari viimasest nädalast alates on nakatumiskordaja veidi langenud, näitab, et kehtestatud piirangutel oli mõju. Kokkuvõttes on nakatumiskordaja aga ikkagi umbes 1,2, mis tähendab, et igal järgmisel nädalal on nakatunuid 20 protsendi võrra rohkem. Selleks, et viirus taanduks ja võiksime loota enam-vähem inimlikku suve, on vaja nakatumiskordaja saada kiiresti ühest väiksemaks.
Just praegu, kui teed ja isegi metsarajad on väga libedad, on päris lihtne endale ette kujutada palju räägitud meditsiinisüsteemi kokku kukkumist. Libised, kukud ja murrad käeluu. Ei ole ju päris võimatu? Siis aga ootad palju-palju tunde, et keegi sulle valuvaigistava süsti tegemiseks ja ravimiseks aega leiaks. Me ei peaks väikeses Eestis järele proovima, kuidas on elu oludes, kus jää peal kukkuja või autoõnnetusse sattunu aitamine ongi tema enda asi, sest haiglad on sedavõrd hõivatud koroonahaigete eest hoolitsemisega.
Kokkuvõtvalt võiks selle kohta öelda: parem hilja kui mitte midagi.
1500 nakatunut päevas tähendab, et iga päev lisandub haiglaravi vajajatele 100–120 inimest, kusjuures 10–15 inimest neist sureb. «Oleme reaalselt olukorras, kus meie meditsiin on jõudnud toimetulekupiirini (rääkimata muudest nii laialdase nakatumisega seotud probleemidest). Tegelikult on see piir juba ületatud, sest plaaniline ravi on suures osas peatatud ja tugevalt häiritud on ka erakorralise abi andmine,» kirjutas mõne päeva eest akadeemik Krista Fischer.