Külliki Saldre Eesti Draamateatri tütarlapsest Vanemuise vanaprouaks

Küllike Saldre tunnistab, et tema ei läinud lavakunstikateedrisse selleks, et tahtis saada näitlejaks, vaid ta soovis saada lahti painest. «Et mind pandaks fakti ette, et see EI OLE minu elukutse.» Foto: Vanemuine

Mõni teatrikohtumine jääb kauemaks meelde. Hiljuti oli Tartus nii. Esmalt jäi mitmeks päevaks silme ette ja mõtetesse Vanemuises esietendusel kohtumine Hella Wuolijoki «Niskamäe naiste» peategelase vanaproua Loviisaga, keda muljet avaldavalt oma kõiki registreid kasutades kehastas Külliki Saldre. Ja siis, mõni päev hiljem, oli sama meeldejääv kohtumine ja vestlus näitleja endaga. 

Ootasin väärikat prouat, aga mulle sirutas käe nooruslik, sädelev daam, kellega esimest korda kohtusin teatris tegelikult juba aastakümneid tagasi, 1980. aastate alguses, kui ta oli peaosas draamateatri tollases menutükis, Heino Kiige näidendis «Tütarlaps ja teised».

Veebruaris Vanemuises esietendunud Hella Wuolijoki näidendis «Niskamäe naised», kus peaosas vanaperenaisena teie, Külliki Saldre, on läbivaks märksõnaks kohv. Kohe, kui Niskamäel mõni väike probleem tekkis, mindi kohvi jooma. Lõpuks tekitas see kohvilembus saalis isegi naerupahvakuid. Nii et Soomes oldi juba eelmise sajandi 30. aastatel, mil tegevus toimub, suured kohvitajad.