Sander Poks: peaaegu kõik teised riigid on sellistes oludes lukku pandud

Sander Poks Foto: Erakogu

Koroonasse nakatunute ja selle tagajärjel haiglaravi vajavate inimeste hulk kasvab, aga selle foonil on meil endiselt kergemad piirangud kui aasta tagasi. Kas on kokku lepitud piir, millest alates teeme lõpuks riiklikul tasemel ära sisulised otsused?

Aktiivsete haigusjuhtude arv tõuseb Eestis endiselt püstloodis ja teeb iga päev uue rekordi. See näitaja peegeldab paar nädalat hiljem haiglaravi vajavate haigete arvu.

Haiglaravi vajavate patsientide arv kasvab järjepidevalt ja ületas eelmise nädala lõpus esimest korda 600 piiri. Need on koroonapatsiendid, kes on veel nakkavad. Lisaks neile on haiglates hulganisti koroonapatsiente, kes enam nakkusohtlikud ei ole, aga kes vajavad oma seisundi raskuse tõttu endiselt haiglaravi ja kelle üle riiklikku statistikat minu teada ei peeta.

On tähelepanuväärne, et kõige selle foonil on meil praegu ikkagi kergemad ühiskondlikud piirangud kui aasta tagasi. Kus on loogika? Kas on kokku lepitud piir, millest alates teeme lõpuks riiklikul tasemel ära sisulised otsused?

Praeguseks on küsimus selles, kas piirangud jäävad püsima nädalateks või kuudeks, olenevalt sellest, kui kaua otsustamisega oodata.

Kas teeme need otsused alles siis, kui Põhja regioonis enam üldse vabu haiglakohti ei ole ja kõiki haiglaravi vajavaid patsiente hakatakse mööda Eestit laiali tassima, hõivates sellega tundideks kiirabibrigaadide töö? Kas teeme need otsused siis, kui kõikide Eesti regioonide haiglakohad on täis, erakorralise meditsiini osakonnad on täis patsiente, kes ootavad osakonda pääsemist, ja inimesed ootavad parklates järjekordades sisse pääsemist? Või siis, kui raske terviserikkega inimesed ootavad kodus kiirabi, kes ei tule veel tunde, kuna ootab eelmise patsiendiga haigla juures järjekorras?

Peaaegu kõik teised riigid on selliste nakatumisnäitajate korral riigi lukku pannud. Mis meil teistmoodi on?

Mulle tundub, et enam ei ole küsimus selles, kas riik lukku panna. Praeguseks on küsimus selles, kas piirangud jäävad püsima nädalateks või kuudeks, olenevalt sellest, kui kaua otsustamisega oodata.

Ma ei ole epidemioloog ega statistik, kõigest arst. Võib-olla on mul mingi oluline detail kahe silma vahele jäänud või olen ma midagi valesti tõlgendanud. Kui see nii on, siis palun aidake mul aru saada, kuidas need trendid ilma ulatuslike piirangute kehtestamiseta peaksid ümber pöörduma?

Praegu jääb mulje, et oleme oma reageerimisega reaalsusest umbes kuu aega maas, aga otsustes peaksime lähtuma sellest, milline on reaalsus kuu aja pärast.