Olukorrast ajakirjanduses ⟩ Kuidas ABS viirusega võitleb

Rein Lang ja Väino Koorberg võtsid Kuku raadio saates «Olukorrast ajakirjanduses» jutuks selle, kuidas saab administratiiv-bürokraatlik süsteem ehk ABS hakkama vaktsineerimise, prügimajanduse ja teiste riigi probleemidega. 

Koorberg tõi esile, et Delfi tegi videotundidega nüüd ära selle, mida oleks oodanud ERRilt: distantsõppel lastele ja nende vanematele anti võimalus internetis matemaatikat õppida. 

Lang lisas, et nad on kaks korda samas saates rääkinud, kuidas rahvusringhääling peaks toetama kohalikku ajakirjandust sellega, et aitaks luua kohalikke platvorme. Nüüd aga hakkab seda üritama Äripäev. Koorberg ütles juurde, et selle puhul on küll kohalikud ajalehed pisut mures, sest neid survestavad juba munitsipaalmeedia ja Eesti Posti kojukandehinnad.

Suureks ABSi proovikiviks on siiski vaktsineerimine. «Minu arvates selle nädala ajakirjanduslik materjal number üks oli kindlasti Eesti Ekspressi pikk lugu, kus kirjeldati, kuidas administratiiv-bürokraatlik süsteem korraldab Eestis vaktsineerimist,» tunnustas Lang ajakirjanduse uurimistööd. 

Koorberg lasi vaktsineerimiskorralduse sõelapõhjaks. «Vaktsineerimise korraldamine näeb minu meelest välja selline, et me paneme seina peale loosungi, et vaktsineerimisega on kõik korras ning siis kummardame selle peale ja üheskoos kordame, et kõik on korras, kõik on korras,» kritiseeris ta.

Vaktsineerimine lohiseb 

Lang leidis, et Ekspressi loo peamine tulemus on kirjeldus, kuidas ABS hoolitseb selle eest, et teha ajakirjandusele selgeks, et ta tegutseb rahva huvides. Selle jaoks tulevad kallid ametnikud pühapäeval tööle ning hakkavad ajakirjanikele virtuaalkoosolekutel pikalt ja laialt selgitama, kuidas rahvas eksib. 

«Siit ja sealt jooksevad tegelikult need numbrid läbi,» ütles Lang. «Mõtlev inimene saab suurepäraselt aru, et olukorras, kus toimub võidujooks viiruse levikuga, oleks mõistlik, et mitte ükski vaktsiiniampull ei jääks kasutamata, kui ta on jõudnud Eestisse. 12 tunni jooksul Eesti teedevõrku arvestades võiks see ikkagi leida tee kellegi käsivarde.» 

«Aga ei: seal vahel on nii palju pitsatiga pabereid ja nii palju inimesi, kes tegelevad nende paberitega ja mingite nimekirjade koostamisega,» heitis ta ette. On selgunud, et kuigi rahvastikuregister võimaldab anda inimestele eesti.ee meiliaadresse, pole paljud inimesed neid ümber suunanud ning informatsiooni kätte ei saa. 

Koorberg aga lisas, et tal on ümber suunatud ja kõikidel varasematel kordadel on see toiminud. Nüüd aga tegid tema ja mitmed kolleegid katseid, kas õnnestub iseendale selle abil meili saata ning ei saanud. «Saime aru, et mingisugune jama peab seal olema. Eesti vabariik, palun vaata oma meilisüsteem üle, kas see ikkagi töötab sellisena. Kas need inimesed, kes on määratud vaktsineerimise sihtrühma, kas nad kasutavad meiliaadressi, kas see on kättesaadav ja sõnumid lähevad kohale,» kutsus ta üles.

Lang üldistas, et kui ajakirjandus kajastab ABSi esindajate seisukohti vaktsineerimises, siis jääb sealt kõlama kaks suhtumist. Esiteks, et ei maksa usaldada eraettevõtlust. Teiseks käitub riik igal juhul paremini kui ravimifirmad või eraõiguslikud meditsiiniasutused ning need tuleb vaktsineerimisest eemal hoida. Koorberg täiendas, et samamoodi räägivad ka perearstid, et levib arvamus erafirmade eemalhoidmise vajalikkusest.

Lang tõi välja, et on tüüpiline poliitiline võitlus anda mõista, et eelmisel valitsusel pole tänaste nakatumisnumbritega mingit pistmist. Koorberg ütles vastu, et tänane valitsus on rohkemgi kui eelmine andnud ebamäärseid sõnumeid vaktsiinide kättesaadavuse ja muude oluliste küsimuste kohta. Samuti pole ebamäärasus piirangutega pärit eelmisest valitsusest, kritiseeris Koorberg. Lang märkis, et tegemist on poliitilise otsusega, millised piirangud on täpselt kehtestatud.

Näiline prügimajandus

Teiseks suureks teemaks ABSi ees on jäätmete sorteerimine ja taaskasutus, kus Ekspress ja Maaleht lõid kaika sipelgapessa. Nüüdseks on sipelgapesa andnud vastulöögi. Koorberg kirjeldas, et jäätmekäitlusfirmad esitasid peaaegu sünkroniseeritult sõnumeid, et esiteks pole kõik asjad päris nii, nagu ajalehes kirjas, ning teiseks ei peaks inimesed loobuma prügi sorteerimisest.

Lang hindas, et arvamuslugude number üks artikkel oli Postimehes avaldatud lugu Marika Kirchilt, kus autor küsib, mis on jäätmete sorteerimise eesmärk. Lang avaldas kahetsust, et ajakirjandus jätab tihtipeale eesmärgi vaatlemise kõrvale, vaid selle asemel keskendutakse korraldamisele. 

Ta tõi esile, et kui erakondadelt küsiti, mida jäätmemajanduses tuleks teha teisiti, jäid koalitsioonierakonnad ootuspäraselt kidakeelseks. Eesti 200 ja rohelised aga ütlesid, et tuleb täiustada administratiiv-bürokraatlikku süsteemi. «Tõhustame järelevalvet, võtame ametnikke tööle ja küll siis kõik asjad paranevad. No ei parane!» heitis ta ette.

Koorberg ütles vastu, et nii RagnSells kui ka Ekspressi lugu on samuti kritiseerinud senise järelevalve ebatõhusust, mistõttu on võimalik arve peita, pakenditasudest kõrvale hiilida ja probleem kaelast ära lükata. Lang selgitas, et tema meelest pole asi mitte regulatsioonide tõhususes, vaid süsteem iseenesest on jabur. Prügi sorteerimise suureks eesmärgiks ei ole saada rohkem prügi, millest midagi teha, vaid et keskkonnamõju oleks lõppastmes väiksem.

Koorberg märkis, et tema hinnangul on pakendimaksu mõte panna tootjaid vähem pakendama, et tekiks vähem prügi. Kui aga selgub, et pakendimaksust on lihtne kõrvale hiilida, pole sest kasu. Lang argumenteeris, et mittetoimiva süsteemi puhul on hukatus mõelda, kuidas seda täiustama peaks hakkama. Selle asemel peaks radikaalselt mõtlema, kuidas teha regulatsioon, mis oluliselt vähendaks prügi tekkimist.