Aus ja uljas teekond iseendani

Mirko Rajase lavastus «Miks me varastasime auto», fotol Mait Joorits, taustal Mart Müürisepp. Foto: Gabriela Urm

Eesti Noorsooteatri üks isikupärane tugevus on (l)avastada tuumakate teemadega, allahindluseta probleemiasetusega noortekirjandust. Wolfgang Herrndorfi romaanil (originaalpealkiri «Tschick», 2010) põhinev «Miks me varastasime auto» kuulub samasse ritta lavastustega «Apelsinitüdruk» ja «Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal», samuti «Momo» ja «Timm Thaler ehk Müüdud naer»; ilmselt ka «Pollyanna», mida ma kahjuks ei ole näinud.

Mirko Rajase ülidünaamiline lavastus kestab koos vaheajaga kolm tundi, terve see aeg vuhiseb raju kompromissitusega, täpselt nagu kahe poisi seikluslik autosõit. Koolinoored, kellega koos 2. märtsi hommikul viimast piirangute-eelset etendust jälgisin, olid toimuvaga lakkamatult kaasas. Teatrist väljudes kuulsin ühe noormehe vaimustunud kommentaari: «See oli reaalselt nagu kino!» Naeratades mõtlesin, et Rajase lavastus on reaalselt teater, leidlik vaimukas mäng lavatinglikkusega, mida kinoreaalsus ei võimaldaks.