Päevatoimetaja:
Margus Martin

Juhtkiri Lillesülemi varjus (4)

Copy
Lillepood.
Lillepood. Foto: Marko Saarm
  • Koroonakriis on keskealise naise nägu
  • Naised vajavad kodus rohkem meeste tuge
  • Äkki jätaks sel korral poes tunglemise ära

Sel aastal tuleb naistepäev teisiti: ilmselt ei ole 8. märtsil lillepoodide ees nii suurt sagimist kui varasemal ajal. Üldse, kas tasubki praegu nii väga ostukeskustesse tunglema minna, teades, et sealt on lühikese aja jooksul läbi käinud paljud meesterahvad sooviga osta oma kallimale tema lemmiklilli. Vaevavalt söandaks keegi tahtlikult lisaks silmailule tuua koju mõne eksootilist päritolu viirustüve, aga see tõenäosus on siiski olemas. See olukord annab sedapuhku soodsa võimaluse mõtiskleda naistepäevast läbi lillede kõnelemata.

Mingis mõttes võib öelda, et praegune koroonakriis on keskealise naise nägu. See võib tunduda kulunud klišeena, aga ometi on see suuresti tõene. Väga paljud naisterahvad töötavad nimelt ametikohtadel, kus võib tõenäoliselt kokku puutuda koroonaviirusega. Nende hulgas on nii arste, hooldajaid, meditsiiniõdesid, klienditeenindajaid poodides kui ka õpetajaid.

Viimased on õnneks saanud võimaluse jätkata laste harimist koduses miljöös, kuid see pole kahtlemata muutnud nende töökorraldust kergemaks. Veebi teel tarkuse jagamine nõuab erakordset pühendumust, et õpilaste tasemes ei tekiks hariduslikke lünkasid.

Nimetatud ametiesindajate panus on ühiskonna alalhoidmiseks määrava tähtsusega. Seda ei saa mõõta pelgalt lillesülemi läbimõõduga, vaja oleks midagi enamat. Näiteks riiklikku tuge turvatunde pakkumiseks või täiendavat palgalisa, sest nende inimeste sissetulek ei vasta enam ammu tegelikule töökoormusele. Tervishoiutöötaja ja õpetaja elukutse üks meeldivamaid osi näib kahtlemata olevat vaktsiini saamine eelisjärjekorras, mis küll pakub sisemist rahu, aga ei vähenda järjest enam kuhjuvate ülesannete hulka.

Ajal, mil paljud naised on süveneva kriisi tõttu haavatavamas olukorras, peaksid mehed ehk rohkem juurdlema selle üle, kuidas nad saavad kodus abiks olla.

Samas ei tähenda see, nagu kätkeks kriis kui selline ainult soopõhist probleemi. Kui Eestit tabaks näiteks ootamatu lumetorm, siis nähtavasti kuuluks suur tänu nendele meestele, kes on valmis minema lumekoristusmasinate rooli. Lihtsalt sel õnnetul korral on surve sattunud nende ametite peale, kus on enim esindatud naised.

Paraku ei pääse paljud naistele meelepäraseks karjäärivalikuks osutunud töökohad ka koondamislainest. See puudutab ennekõike toitlustus- ja turismivaldkonda. Võib vaid ette kujutada, kui raskeks läheb sellel leibkonnal, kus naine ongi olnud peamine leiva lauale tooja.

Tänane päev võiks välja tuua selle, mis jääb lillede varju. Ajal, mil paljud naised on süveneva kriisi tõttu haavatavamas olukorras, peaksid mehed ehk rohkem juurdlema selle üle, kuidas nad saavad kodus abiks olla. Kui kodus on meeldiv õhkkond ja majapidamistööde jaotuses valitseb mõõdukas tasakaal, siis see pakub kindlamat moraalset seljatagust neile naistele, kel ei pruugi töises elus just kõige paremini minna.

Mis oleks, kui lillede kinkimise asemel teeks härrasmees oma kallimale naistepäeval hoopis teistsuguse žesti: valmistaks ühe toidukorra ise, aitaks tube kraamida ja viiks naise (koos lastega) loodusesse jalutama. Kui seda ükskord juba proovida, siis mingil hetkel võib sellest saada meeldiv harjumus. See teguviis oleks kahtlemata ka parim «lillekimp» neile naistele, kes peavad ikka ja jälle olema koroonamöllu keskmes.

Tagasi üles