Mingis mõttes võib öelda, et praegune koroonakriis on keskealise naise nägu. See võib tunduda kulunud klišeena, aga ometi on see suuresti tõene. Väga paljud naisterahvad töötavad nimelt ametikohtadel, kus võib tõenäoliselt kokku puutuda koroonaviirusega. Nende hulgas on nii arste, hooldajaid, meditsiiniõdesid, klienditeenindajaid poodides kui ka õpetajaid.
Viimased on õnneks saanud võimaluse jätkata laste harimist koduses miljöös, kuid see pole kahtlemata muutnud nende töökorraldust kergemaks. Veebi teel tarkuse jagamine nõuab erakordset pühendumust, et õpilaste tasemes ei tekiks hariduslikke lünkasid.
Nimetatud ametiesindajate panus on ühiskonna alalhoidmiseks määrava tähtsusega. Seda ei saa mõõta pelgalt lillesülemi läbimõõduga, vaja oleks midagi enamat. Näiteks riiklikku tuge turvatunde pakkumiseks või täiendavat palgalisa, sest nende inimeste sissetulek ei vasta enam ammu tegelikule töökoormusele. Tervishoiutöötaja ja õpetaja elukutse üks meeldivamaid osi näib kahtlemata olevat vaktsiini saamine eelisjärjekorras, mis küll pakub sisemist rahu, aga ei vähenda järjest enam kuhjuvate ülesannete hulka.
Ajal, mil paljud naised on süveneva kriisi tõttu haavatavamas olukorras, peaksid mehed ehk rohkem juurdlema selle üle, kuidas nad saavad kodus abiks olla.
Samas ei tähenda see, nagu kätkeks kriis kui selline ainult soopõhist probleemi. Kui Eestit tabaks näiteks ootamatu lumetorm, siis nähtavasti kuuluks suur tänu nendele meestele, kes on valmis minema lumekoristusmasinate rooli. Lihtsalt sel õnnetul korral on surve sattunud nende ametite peale, kus on enim esindatud naised.