Reportaaž haiglast: pesemata juuksed, kurnatus ja õhk, mis paks viirusest

Dr Alice Lill suhtub skeptiliselt paljudes välisriikides negatiivseks jäänud koroonaproovidesse, mis Eestis ühtäkki positiivseks osutuvad. Tema ise ei plaani reisida enne suve. Ja ka siis vaid võib-olla. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Keskmiselt vajab patsient haiglaravi nädalapäevad, kuid on ka neid, kes jäävad ravile enam kui kuuks.

Aken Ida-Tallinna keskhaigla (ITK) Covidi-osakonna töötajate puhkeruumis on praokil, ja sugugi mitte lõunaks söödud supi tõttu, mille lõhn toakeses ikka veel heljub. Aknast lastakse haiglasse kevadõhku, et parandada ventilatsiooni, mis töötab niigi täis­tuuridel. «Kui meil on mitukümmend koroonahaiget osakonnas, kes kõik kogu aeg köhivad, siis õhk on aerosooli täis. Kui saaksime viiruse punaseks värvida, siis näeksime, kuidas see õhus hõljub,» tähendab Covid-19 ­osakonna juht, mullu Eesti aasta arstiks valitud dr Alice Lill (pildil).

Eesti suurimaks koroonahaiglaks muutunud ITKs on koroona­patsientidele läinud juba kirurgia-, ortopeedia- ja sisehaiguste osakond, kuid alarõhuga palateid neis pole. «Läbi väga suure valu ja vaeva» peaks dr Lill võimalikuks, et haiglas saaks avada veel ühe Covidi-osakonna, «aga muu ravi vajajad on ju ka alles». ­Siinsamas laual, kust äsja toimetati külmkappi kauss keedumunadega, hüplevad monitoril patsientide kaupa sinised, rohelised ja punakad graafikud. Sinine number näitab vere hapnikusisaldust ning iga kord, kui patsientidel võe­takse toitmiseks eest hapnikumaskid, hakkavad näitajad muret tekitava kiirusega kukkuma.