Mihkel Mutt: eestlus on ikkagi eestlaste endi asi

Mihkel Mutt. Foto: Sander Ilvest

Riigil ja rahvusel tuleb tõesti vahet teha, kui asi puutub keelde ja kultuuri. Ka rahvusriigis on rahvusel veel oma erihuvid, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt. 

Eestluse huvid sõltuvad küll üldisemalt Eesti riigi heast käekäigust, aga kõik, mis tugevdab riiki, ei pruugi automaatsel tugevdada rahvust. Riik on n-ö pööratud niihästi sisse- kui väljapoole. Näiteks on riigile tähtis tema rahvusvaheline kuvand, mille teenistuses on ka osa kultuurist (kuhu laiemalt võttes kuulub sportki). Aga mitte kogu kultuur.

Osa viimasest on oluline eeskätt rahvuse jaoks kitsamalt. Seoses sellega näeme läbi ajaloo isesugust dünaamikat. Kui Eesti kuulus Tsaari-Venemaa koosseisu, esindasid Lurich jt ametlikult Venemaad, venelasteks neid välismaal nimetatigi. Aga meile olid nad sümbolid, kellest ammutati rahvuslikku uhkust ja eneseteadvust. Ja NSVLi aegadel tõid Keres ja olümpiamedalistid formaalselt au «suurele kodumaale», aga kitsamalt tugevdasid ikkagi eestlust. Praegu on mõnevõrra teisiti. Sportlane toob kuulsust iseendale ja riigile. Seda teeb ka kohalik venekeelne sportlane, kes võistleb Eesti Vabariigi koondise värvides.

Loomulikult mõjub see ka eestlasele positiivselt, aga teistmoodi kui varem – ta on selle üle uhke eeskätt kui EV kodanik.

Nõnda on ka vaimuvallas. Meie rahvusvahelised saavutused muusika, arhitektuuri, kujutava kunsti, kino jne alal tõstavad Eesti riigi mainet. Suutlikkus mängida n-ö globaalsel väljal tähendab, et ollakse «ajastu kõrgusel», mitte mõni provintsipügar. Ka tavainimene on selle üle uhke. Eestit teatakse!