AK ⟩ Omakasupüüdmatu vabastaja ja jäle maniakk

Roman von Ungern-Sternberg ülekuulamisel 5. armee staabis. Irkutsk, september 1921. Foto: Wikimedia Commons

Kultuur on meil saanud samasuguseks äritsemise objektiks nagu poliitika. Mullusel katuseraha (milline halvasti, ent ausalt lõhnav sõna) jagamisel eraldas riigikogu EKRE noorte MTÜ-le Ungern Khaan 45 000 eurot Ungern von Sternbergile ausamba püstitamiseks. Ainult et sellise nimega inimest ei ole olemas! Väljapetjad olid komistanud, ei olnud viitsinud täpsemat ja kontrollitumat taotlust teha, sest tulemus paistis niigi kindel, riigikogugi ei hakanud asja uurima, kuna rahajagamine oli poliitiliselt õlitatud, parteikamraadid toetasid seda. Eraldatud summa jäi siiski välja maksmata, ühiskonna proteste võeti kuulda.

Isik, keda silmas peeti, on Robert Nikolaus Maximilian von Ungern-Sternberg, lühendatult Robert von Ungern-Stern­berg, vene keeli, tema põhikeeles, Роман Фёдорович фон Унгерн-Штернберг. Ta oli väljapaistev Eesti-vaenlane, ta oli isegi Balti hertsogiriigi vastu, rääkimata juba Eesti Vabariigist, ta oli fanaatiline monarhist ning ühtse ja jagamatu Venemaa kirglik toetaja.

Aga kohe kindlasti on Ungern-Sternberg väärt suurt tähelepanu, umbes nagu Lenin, Stalin või Hitler. Loomulikult mitte ausammast. Eesti keeles on tema kohta ilmunud kolmes trükis Ferdinand Ossendowski ülemaailmne bestseller «Loomad, inimesed ja jumalad» (1924, 1993, 1996, viimane kord küll tendentsliku ja autoriõigust rikkuva pealkirja all «Kommunism või elav Buddha»). Mina sattusin sellest teemast kunagi niisugusesse vaimustusse, et kirjutasin Loomingu Raamatukogus ilmunud näidendi «Tšingis-khaan on Ungern-Stern­berg» (1997), kaheköitelise romaani «Ungern- Sternberg – sõjajumal» (1999) ning aimeraamatu «Kindralleitnant Robert Roman Ungern-Sternberg» (1999).

Venemaal on Ungern-Stern­bergist avaldatud paarkümmend raamatut, temast on tehtud laule, ta on olnud tegelaseks filmides ja teleseriaalides. Kõige põhjalikum Ungern-Sternbergi uurija ja käsitleja on olnud kirjanik, stsenarist ja ajalookandidaat Leonid Juzefovitš, kelle dokumentaalromaani «Kõrbe isevalitseja» on paarikümne aasta jooksul välja antud õige mitu korda, nüüd on selle viimase, 2019. aasta täiendatud ja parandatud trüki tänuväärselt eesti keelde tõlkinud Liivia Anion.

Milles siis seisneb Ungern-Sternbergi nii suur populaarsus? Juzefovitšilt saame vastuse: tema müstilisusel, tema kuulumisel õigeusklikuna budistide vennaskonda (erinevalt teistest religioonidest budism seda ei keela), tema suurel edul sõjateekonna esimesel aastal, tema meeletul vaprusel ja surmapõlgusel, ent ka tema jälkidel kuritegudel ja koletul verejanul, tema sadismil ja patoloogial.