Laaneots meenutab: Kert sammus Eesti kaitseväe sünni kõrval

Johannes Kert ja Ants Laaneots 2014. aastal. Foto: SANDER ILVEST/

Varahommikune teade endise kaitseväe juhi ja riigiametniku Johannes Kerdi surmast oli tema pikaaegsele sõbrale ja kolleegile, reservkindral Ants Laaneotsale ootamatu ja esiti uskumatugi. Laaneots meenutab, kuidas koos Kerdiga taasiseseisvunud Eesti esimene kaitseväeüksus loodi.

«Mina tean Johannest aastast 1990. Pärast seda, kui põrandaaluselt taas loodi kaitseliit ja tema oli üks initsiaator selles,» meenutas Laaneots. «Me hakkasime koos mõtlema ja välja töötama, missugune peaks Kaitseliidu struktuur olema, ülesanded, koosseis ja nii edasi. See oli esimene ettevõtmine.»

1991. aasta septembris pärast Eesti taasiseseisvumist tuli kutse valitsuselt. «Tolleaegne riigiminister Raivo Vare tegi ettepaneku hakata Eesti Kaitseväge üles ehitama, Kaitseliitu ka,» meenutas Laaneots. «Tol ajal oli see nii-öelda väljaspool seadust veel ja sellest me alustasime,» lisas ta. 

Laaneots oli seejärel kaitsejõudude peastaabi ülem ja kaitseväe juhataja samaaegselt. «Tekkis võimalus luua esimene kaitseväeüksus, see oli Kuperjanovi pataljon, ja ma kutsusin välja Johannes Kerdi. Nii et tema oli esimese Eesti kaitseväeüksuse esimene ülem,» sõnas Laaneots. 

Kuigi ka poliitilisel tasandil olid Laaneots ja Kert ühel meelel, siis läbi poliitiliste nüansside Laaneots sõpra ei meenutakski, vaid pigem läbi aastakümneid kestnud koostöö. 

Meenutab ka endine Kodutütarde peavanem Anne Eenpalu:

Meie heitlikus igapäevaelus jäävad meelde tänuhetked, mida oleme kinkinud sõpradele, kes meid raskel ajal abistanud.

Oma ajaloolist Hellema kodutalu üles ehitama asudes juhtusin olema Kodutütarde peavanemana ametis kindral Johannes Kerdi alluvuses Kaitseliidu Peastaabis. Ei suutnud kedagi leida sügiskündi tegema ja poeg teenis aega noorsõdurina. Admiral Tarmo Kõuts teatas minu palve peale, et erandeid teha ei tohi, muidu tahavad kõik emad oma poegi sõjaväest ära. Viimases hädas juhtusin nägema kindral Kerti ja pärast olukorra selgitamist leidis kindral võimaluse, et Ivo sai nädalavahetuseks tallu kündma tulla.

Ei unusta kunagi, kuidas 3. detsembril langes öösel laia lund ja küntud põlluvaod lõhnasid magusat mullahõngu ning meie suur koer Napoleon hüppas üle vagude töötava traktori poole. Poeg jäi pärast pöördadra pööret seisma ja astus meie juurde. Silitas koera ja näol oli südamlik lai naeratus. Laia lund muudkui sadas ja sadas.

Suur tänu Sulle, kallis kindral Johannes Kert, et aitasid ühte eesti ema, kellel suur mure haritud põllu pärast! Sinu süda oli õiges kohas.

Sügav kaastunne lähedastele ja kummardus sõbrale.