Mis on ulme, kes on ulme, kus on ulme koht?

«Fändomi sünd. Artikleid ulmekirjandusest». Foto: Raamat

Eelmise aasta lõpp oli Eesti ulmekirjanduse seltskonnale tagasivaadete ja vahekokkuvõtete tegemise aeg. Neil teemadel ilmus korraga koguni kolm monumentaalset teost: kirjandusantoloogia «Eesti ulme XXI sajandil» (743 lk), artikleid ja memuaristikat koondav kogumik «Fändomi sünd» (520 lk) ning Raul Sulbi artiklikogu «Terra Fantastica kartograafid» (447 lk).

Tähistamiseks ei pea põhjuse leidmisel just ülemäära fantaasiat kasutama, sest äsja möödus 50 aastat sõna «ulme» kasutuselevõtust eesti keeles ning 25 aastat Eesti Ulmeühingu asutamisest. Raul Sulbil sai personaalses plaanis täis veerand sajandit ulmekirjanduse aktiivse vaatleja ning kriitikuna.

Eesti ulmerahvas kujutab enesest poolkinnist vennaskonda: ise kirjutavad, ise loevad, ise arvustavad, ise annavad endile preemiaid. Ühtlasi peab see seltskond veebifoorumit, toimetab (veebi)ajakirju, korraldab ühiseid istumisi ning seminari vormis kokkutulekuid. Ja kuna seda kõike on tehtud juba piisavalt ja väärikalt kaua, on aeg hakata ühiselt läbielatud minevikku kroonikate ja mälestuste vormis ise talletama.

Eesti Ulmeühingu välja antud kogumik «Fändomi sünd», mis kannab alapealkirja «Artikleid ulmekirjandusest», on katse koondada nii ulmežanri kui ka kohaliku skeene kohta Eestis viimase paari aastakümne jooksul kirjutatud olulisemaid artikleid. Teose mastaabist õhkub monumentaalsust, ent pehmed kaaned mõjuvad niisuguse mahu juures natuke pulp’ilt.