Intervjuu ⟩ Raul Sulbi: ulme ja peavoolu kohtumised on paratamatult pentsikud

Raul Sulbi. Foto: Margus Ansu

Raul Sulbi on eesti ulmekirjanduse isehakanud varahoidja ja mainevalvur – fanaatiline ja entusiastlik töömesilane, kes elab ja hingab puhast ulmet. Ta oli 1995. aastal Eesti Ulmeühingu asutaja ja esimene president. 1998. aastal aitas ta käima lükata veebiajakirja Algernon, ulmehuviliste aastakokkutulekuid Estcon ning Eesti ulme aastaauhindade Stalker väljaandmist. Viimase veerand sajandi jooksul on ta ühtlasi koostanud kümneid autorikogumikke ja ulmeantoloogiaid ning kirjutanud tuhandeid temaatilisi postitusi ulmesõprade foorumites. Äsja ilmusid tema kokku pandud ja kirjastatud antoloogia «Eesti ulme XXI sajandil» ning tema kirjutatud ulmeteemalisi artikleid valikuliselt koondav kogumik «Terra Fantastica kartograafid».

Alustan küsimusest, millele selge ja veenva vastuse andmisel olen elus ise korduvalt hätta jäänud. Mis teid ulme puhul kõige enam võlub?

Ulme võimaldab teha kirjanduses kõike seda, mida teeb ka mitte-ulme, vastupidi see aga võimalik pole. Juba 1930.–1940. aastatel tõdesid ulmesõbrad, et fantastikas on olemas see mingi «imelisuse tunnetus» (sense of wonder), mingi üsna sõnulseletamatu ja müstiline atmosfäär ja vaimustus tõeliselt pöörasest fantastilisest ideest või teistsugusest maailmast, võimalus täiesti ainulaadseks vaimseks kogemuseks.

Samas ei arva mina küll enamiku ulmefännide kombel, et inimene võiks terve elu vaid ulmet lugeda, klassika ja teiste žanrikirjanduse liikide tundmine tuleb ikka ka kasuks. Tõsi, moodsama psühholoogilise või realistliku argiproosaga ma suhestuda ei oska, kuna see on lihtsalt igav. Sellist proosat oli täis minu lapsepõlve ja noorukiea eesti kirjanduspilt 1980. aastatel ja 1990. aastate alguses ja just selline lugemisvara ajaski mu kogu eluks pigem žanrikirjanduse rüppe.

Kirjutate oma koostatud värske antoloogia järelsõnas: «Vahel harva märkab ulmet ka peavoolukirjandus, aga õnneks piisavalt harva.» Miks «õnneks»?

Sest need harvad kirjandusliku peavoolu ja ulmežanri kokkupuutekohad, kohtumised ristteel kukuvad välja kuidagi pentsikud, olgu selleks siis mõne aasta eest proovitud Loomingu ulme erinumber, kuhu sattunud eesti ulmeautorite loetelu oli arusaamatult juhuslik ja tekstide tase kaugel isegi nende autorite parimatest näidetest, või näiteks «Eesti novelli» aastasarja valitavad tekstid. Kahjuks jääb mulje, et vastastikune mõistmatus ja ühise keele puudumine on ikka väga põhimõtteline.

Väga heas ulmes on ju olemas kõik needsamad tekstidele iseloomulikud tunnused ja kirjanduslik tase, mis väga heas peavooluproosas, ometi juhtub miskipärast nii, et peavoolust lähtuv kriitik või toimetaja satub fantastiliste elementide peale ulmetekstis kuidagi segadusse ja need hakkavad miskipärast takistama selle just mainitud taseme äratundmist.

Mulle, kõrvaltkiibitsejale, tundub, et žanriulme on vabatahtlikult getostunud subkultuur. Ning see getostumine – pooleldi kunstlikult tekitatud eksklusiivsus ja tõupuhtus – on osa tema romantikast.

Ulmegeto kui termini tõi selles kontekstis kasutusse vist žanri 11. suurmeister Lester del Rey (1915–1993), sedastades, et oma arenguks oli ulmekirjandusel hädavajalik eraldada end kirjanduskriitikute vaateväljast, kes lähenesid neile tekstidele peavoolukirjanduse positsioonidelt ja hindasid neid peavoolule iseloomuliku väärtusskaala alusel. Et selle peavoolu osana ei oleks ulme saanud iial teha selliseid valikuid – ka valesid valikuid –, mis ometi žanri arenguks hädavajalikud olid. See del Rey «get out of my ghetto!»-hüüatus kirjanduskriitikute suunas on üks vaade asjale.

Reaalsuses ei tohiks aga ära unustada, et just kirjandusliku modernismi ja sotsiaalrealistliku romaani samaaegne domineerimine läinud sajandi esimese poole peavoolus põhjustas tavakirjanduse autorite, lugejate ja kriitikute seas üleüldise põlguse fantastika ja õuduskirjanduse vastu ning välistas võimaluse, et sedasorti tekstid nende poolt heaks kiidetakse ja omaks võetakse.

Mis tähendaski, et paljud kirjanduslike ambitsioonidega autorid nagu H. P. Love­craft või Clark Ashton Smith pidid oma loominguga kolima žanripõhistesse ja värvikirevatesse pulp-ajakirjadesse, mis omakorda eemaldas neid veelgi sellest nn väärtkirjandusest ja määras ulmežanri pikkadeks aastateks omasoodu kasvama.

Kas Eesti žanriulme sünni aegadeks polnud see olukord veel muutunud?

Ei ole mingi saladus, et aastakümneid ja kuni kõige viimase ajani Loomingu proosaosakonda juhatanud Asta Põldmäe ulmekirjandust eriti ei sallinud, mistap on ulmet Loomingus 1990. aastatel ja hiljem ilmunud märksa vähem, kui olnuks vägagi ulmesõbraliku Tuglase asutatud ajakirja kohta loomulik. Ja teades seda hoiakut, ju ühel hetkel enam väga pakkuma ka ei mindud. Nõnda ongi lood selle getostumise vabatahtlikkusega väga tinglikud. Ilmselt Lovecraft ei arvaks, et tema tekstide avaldamises (või nende sagedase liigkeerukuse tõttu just avaldamata jätmises) omaaegsetes pulp-ajakirjades midagi ülearu romantilist oli.

Millistest mahtudest saame kohaliku žanriulme puhul praeguse seisuga rääkida ning kuidas paneb see tekstimass nii kvalitatiivses kui kvantitatiivses mõttes vastu meie lähinaabrite, nt Soome, Läti ja Leedu omale?

Mahtude mõttes jääme Soomele alla, aga võrdluses lõunanaabritega läks meil Eestis Nõukogude Liidu lagunemise järel küll ulmeelu aktiivsemalt käima ja on seda ka täna. Antoloogia järelsõnas püüdsin iga-aastase Stalkeri-auhindade bibliograafia põhjal neid mahte pisut hinnata: viimase 20 aastaga on ilmunud ligi 300 algupärast ulmeraamatut – romaani, autorikogumikku, antoloogiat –, üle 260 jutustuse või lühiromaani ja tuhatkond juttu. Aga kuna siia hulka on arvatud ka kõige amatöörlikum isekirjastuslik lektüür, siis ei ütle need arvud meile midagi ülearu olulist. Ka minu koostatud tekstivalimik ei püüa ju näidata eesti ulmet tema tüüpilisel kujul, vaid ikka mõnevõrra paremast küljest, kui ta igapäevaselt on.