Jaanus Kangur: Hedonism päästab planeedi

Jaanus Kangur Foto: Erakogu

Me kõik teame, et liigne tarbimine viib keskkonnakatastroofini. Samuti teame, et see, mida me kõik teame, ei pruugi alati tõsi olla. Mõelgem vaid silmnähtavale tõele, et Päike tiirleb ümber Maa. Ja siis tuli Kopernik, kes oli kas rumal või nahaalne ning seadis selle ilmse fakti kahtluse alla. Nüüd teame, et kõik eksisid ja Kopernikul oli õigus. Kas võib olla, et oleme ka nüüd eksiteel? Ma pole Kopernik, esitan vaid tagasihoidliku kahtluse selle üldtuntud tõe kohta, et liigne tarbimine on keskkonna hädade kurjajuur, ning väidan, et see on hoopis liigne tootmine.

Aga tootmine ju vastab tarbimisele? See on ilmselge nagu Päikese tiirlemine ümber Maa… Henry Ford on öelnud, et kui ta oleks tarbijate käest küsinud, mida nad tahaksid, oleksid nood vastanud: «Kiiremat hobust.» Tarbija ei määra tootearendust, hoopis disainerid, insenerid, konstruktorid jne. Võiks eeldada, et mida vaid suudab tootja välja mõelda ja turule tuua, vastab tarbija tegelikele vajadustele, aga milleks siis müügimehed, reklaamijad, turundajad jne.* Ei, tootja määrab selle, mida me tarbida tahame. Kas tundis keegi 20 aastat tagasi vajadust mõne äpi järele? Ühismeedia, elektritõukeratta, mobiilse parkimise või 5G järele? Ei. Tarbija elaks tänaseni ilmselt koopas. See ongi paradoksaalne. Tootmine, mis meid kasvavas tempos hävingu suunas kannustab, on samas kõige selle aluseks, mida me uhkusega oma inimlike saavutuste tipuks peame. Paradoksaalne on ka see, et kui tarbimist vähendame, kiirendame katastroofini jõudmist veelgi, sest tootmine sellest ei vähene. Mitmed luksusbrändid hävitavad tonnide kaupa oma toodangut, et vältida odavat järelturgu. Tehas, mis täistuuridel töötab, on justkui autopiloodil, ning sel puudub piduripedaal. On trende, mis pahaaimamatult sunnivad meid toetama tootmist ja vähendama tarbimist ehk toimivad katastroofi katalüsaatoritena.

Eneseabi, investeerimine ja tervislikkus. Annan endale muidugi aru, et nüüdisaegse «dogmaatika» jaoks on säärane loetelu hullem hereesia kui kunagi Giordano Bruno kosmoloogia katoliku kirikule. Eespool loetletud «kolmainsus» on nii «püha», et normaalne inimene neis ei kahtle. Religioonivaldkonna sõnavara pole siinkohal juhuslik. Eneseabi, investeerimine ja tervislikkus on kõik pseudorituaalid, mille puhul midagi hetkelist tuleb tuleviku õnne nimel ohverdada. Neis asjus pole midagi halba, ent kasulik on kõrvalmõjusid teadvustada. Kõik kolm kohustavad meid kasinamalt tarbima, ent suunavad tootma rohkem. Eneseabi sunnib püstitama eesmärke, mille nimel armutult tööd teha (loe: toota), investeerimine tähendab kapitali kogumist, et see toodaks uut kapitali, ning tervislikkus on mõistlik ennekõike selleks, et olla võimalikult kaua tegus (loe: tootlik). See on kiirtee katastroofini.

Väljapääs on hedonism. Ei, mitte see nartsissistlik karikatuur, mis on tont teab kelle poolt ja mis huvides kujundatud petupilt**, justkui viskaks hedonist pärast esimest suutäit oma foie gras’ prügikasti, Châ​teau Montifaud lendab teise lõuatäie järel laia kaarega järele, Savile Row’ ülikondi kuhjatakse toa nurka hallitama ja Rolls Royce Corniche lükatakse pärast 500 m läbimist tagahoovi roostetama. Hedonist ei pea tarbima hinnalisimat, ent see, mida ta söögiks-joogiks, selga või sõiduks soetab, on mõeldud naudinguks. Ja keegi ei jäta ju lemmikrooga pooleli, tavaliselt tuleb ikka puudu. Lemmikriided kantakse ribadeks, autole pannakse hellitavalt nimi ning pärandatakse veel järeltulijailegi. Hedonist tarbib rohkem, ent mitte hulga mõttes, ta tarbib lõpuni ning just teeb tema saldo positiivseks. Hedonism eeldab sisukat jõudeaega, treeningsaalis higistamise asemel naudib galeriis kunsti või teatrisaalis ooperit. Hedonist ei vaeva end liigse liigutamisega, seetõttu selle, mida ta toota suudab, sööb tinglikult ka ära, ning planeet peab üksnes tema (tihti keskmisest kogukamat) keret kandma, aga mitte prügi, mitte ületootmise jääke. Kui tahame planeedile endast puhkust anda, peame esmalt seda endale võtma. Vähem tootma ning rohkem nautima, tarbima häid asju jäägitult.

*Üks Oxfordi ülikooli keskkonnauuring soovitab lisaks ühekordsetest toodetest loobumisele keelata ka reklaami ja turunduse.

**Kaasaegses ärieetikas räägitakse juba alternatiivsest hedonismist, naudingutele suunatud tarbimisest, mille tagajärjel keskkond ei kannata.