Doktor Margus Annuk: dopinguga sisse kukkujad otsivad banaalseid õlekõrsi

Meditsiinidoktor Margus Annuk näitab oma koduses raamatukogus teadusmaterjale, mis aitavad spordis keelatud ainetega manipuleerimisest paremini aru saada. Foto: Margus Ansu

Eesti ühe edukaima sportlase, maadleja Heiki Nabi dopingu B-proovi avamise ootel selgitab aastaid rahvusvahelises ravimiarenduses tegutsenud Margus Annuk, et tipptasemel on keelatud ainetega sportlike tulemuste parandamise võimalusi nii palju ja niivõrd keerulisi, et neile on sama hästi kui võimatu jälile saada.

Alles see oli, kõigest kaks aastat tagasi, kui suusatamise MMil kukkus veredopinguga sisse kaks Eesti suusatajat. Peagi tunnistas sama keelatud võtte kasutamist kolmaski. Eelmisel kuul tuli välja, et positiivse dopinguproovi on andnud Londoni olümpial maadluses hõbemedali võitnud ja kahel korral maailmameistriks tulnud Heiki Nabi.

Arter palus hämara maailma telgitagustele valgust heita meditsiiniteaduste doktoril Margus Annukil, kes on ühtlasi Eesti Tõstespordiliidu president.

Kui sportlane dopinguga vahele jääb, siis enamasti ta kas eitab selle tarvitamist või kuulutab, et ei tea, kuidas keelatud ained temasse on sattunud. Kui usutavalt see teile kõlab?

Kui räägime koolipoisist või maakonna eliitsportlasest, võiks seda juttu isegi natuke uskuda. Aga kui räägime maailmatasemel sportlasest, kellel on peensusteni läbi mõeldud treeningumetoodika, kellel on treenerid, arstid, füsioterapeudid ja mänedžerid, kellel omakorda peavad olema kõigest põhjalikud teadmised, on väga ebaloogiline hämada, et ta ei tea või on kogemata midagi sisse söönud või ostnud niisuguseid preparaate, mis on väga hägusa taustaga.

Vanasti kuulis vahele jäänutelt õigustusi, et keegi pani dopingut tema hambapastasse või spordijooki või et ta sõi steroide täis lehmaliha. Milliseid on nüüdisajal levinumad väited, et end puhtaks pesta?

Üldiselt esitatakse