Kristina Kallas: kiiresti on vaja lisaeelarvet!

Kristina Kallas. Foto: Remo Tõnismäe

Selleks et kõik uue valitsuse kavandatud plaanid saaksid teostuda, peab tulema välja lisaeelarvega, kirjutab erakonna Eesti 200 esimees Kristina Kallas.

Uus valitsus ei seadnud sõnades suuri eesmärke, kuna pidas oluliseks koroonakriisiga hakkama saamist ning teatas, et peamine eesmärk on kriis seljatada. Koroonakriis näib olevat Kaja Kallase valitsusel aga hoopis jalad alt nõrgaks löönud juba esimese kuuga. On parajalt peataolekut nii viiruse leviku peatamiseks vajalike sammude kui ka vaktsineerimise korraldamise osas. Maailmas pea suurimad koroonanäitajad ja suremus on nii eelmise valitsuse lohiseva juhtimise kui ka uue valitsuse tegevuse esimesed viljad. Kaja Kallase esimene otsus võimule tulles piiranguid leevendada ning välja anda sõnum, et me oleme koroonaga võitluses juba kergemates tuultes, tuli valel ajal ja andis valed suunised.

Juba kuu on möödas, kuid kriisi juhtimisel ei paista valitsuse poolelt selget strateegiat ega ka operatiivset plaani, üksnes reageeritakse olukorrale ja sedagi suure ajalise viibega. Riik ei ole just ülemäära kiiresti appi tõtanud ka oma inimestele ja ettevõtjatele, toetamaks neid rahaliselt kriisis hakkamasaamiseks. Koos Valgevene ja Bosnia ja Hertsegoviinaga oleme ainukesed, kes oma inimesi üldse ei toeta. Valitsus teeb otsuseid ka väga aeglaselt, oodates iganädalast neljapäevast kabinetiistungit, justkui öeldes ka viirusele, et oodaku neljapäevani.

Eesti inimesed vajavad mitte üksnes otsuseid keeldude kohta, vaid ka materiaalset tuge kriisiga hakkamasaamiseks. Me ei tohi selles kriisis teha sama, mida oleme varem rasketel aegadel kordi juba teinud – palunud inimestel pingutada, olla mõistlikud ja kannatada olukord ära, ja eeldanud, et see tuleb kõik sisemise reservi arvelt. Eesti inimene on kannatlik, ta on valmis pingutama ja tegema palju tasuta tööd. Kuid iga kord, kui me jätame inimesed toeta, kui palume neil töötada sisemise reservi pealt, kaotame me tükikese oma vastupanuvõimekusest raskustele tulevikus. Kui meie ettevõtted ja inimesed peavad kriisist välja tulema vaid sisemiste reservide toel, siis me tuleme kriisist välja nõrgemana. Meie inimesed elavad tervena vähem aastaid, nad on vähem õnnelikud kui meie põhjanaabrid, meie ettevõtete võime globaalsetel turgudel konkureerida on nõrgem, sest konkurendid on saanud rahalist tuge.