/nginx/o/2021/03/03/13661729t1h08a7.jpg)
Nädala pärast, 11. märtsil möödub kümme aastat Jaapanit tabanud kolmikkatastroofist, kui võimsale maavärinale järgnes hiidlaine, mis põhjustas Fukushima Daiichi jaamas ulatuselt maailma teise tuumaõnnetuse.
Tuleval laupäeval ilmuv Postimehe lisa Arvamus ja Kultuur on pühendatud elule pärast seda tragöödiat. Sealt võib lugeda, et katastroof kestab Jaapanis siiani ega pruugi lõppeda veel aastakümneid.
Samal ajal üritame meie siin Eestis pidada üsnagi ebavõrdset diskussiooni tuumajaama rajamise teemal. Üheks vestluspartneriks on jaama rajada sooviv Fermi Energia, kellele tegelikult ei saa ju pahaks panna müügimeeste osavat juttu ja soovi saada selle aasta jooksul riigilt vastus jaama ehitamise küsimuses. Teisalt peab selle jutuga suutma sammu pidada Eesti ühiskond, kes selleks veel kuidagi valmis ei ole. Pigem valitseb nõutus ning traagilised mälestused Fukushimast ja Tšornobõlist. Seda näeme ka tänase lehe uudistekülgedel olevast küsitlusest Ida-Virumaa inimeste seas, kelle tagahoovi esialgse plaani kohaselt võimalik tuumajaam tulla võiks.
Kuid see arutelu tuleb ära pidada. Varustuskindluse probleem on roheeesmärkide saavutamise kontekstis eriti teravaks muutunud ja tuumaenergia kasutamine on üks väga kaalukas variant mure lahendamiseks. Elektridefitsiidiga leppimine, kuhu praegune nõutus paratamatult viib, lükkaks lihtsalt tähtsate otsuste tegemist edasi, nagu kirjutas ka hiljuti siinsamas arvamuskülgedel energiatehnoloogia professor Alar Konist.
On vaja kindlustada, et kui minna järgmine kord inimeselt Moldova külas küsima, mida ta arvab tuumajaamast, teaks vastaja kohe tuumaenergia plusse, miinuseid ja võimalikke alternatiive.
Riik on siin aga omamoodi kahvlis. Ühiskond ei saagi tuumaenergia üle arutamiseks valmis olla, kui pole pädevaid sõltumatuid teadlasi ja arvamusliidreid, kes oskavad teema inimestele lõpuni selgeks teha. Teadjaid kiiresti juurde tekitada ei ole võimalik, samas hakkab aeg otsustamiseks vaikselt otsa lõppema. Kiirustamine ja läbimõtlematus võib aga viia Fukushima-laadse katastroofini.
Üks võimalus sellest kahvlist pääseda oleks juba energeetika tuleviku planeerimise faasis võtta vastu poliitiline otsus, et arendame edasi tehnoloogiaid, mille kohta meil on paremad teadmised (kõrvale jätmata mõistlikumas tempos tuumaküsimuse üle arutlemist). Sellisel juhul peaks valitsus jõuliselt tegelema meretuuleparkide asukohtade arendamisega ning pakkuma neid ise aktiivselt välja võimalikele investoritele. Samuti on siis vältimatu tegeleda suuremahuliste salvestusvõimsuste loomisega, olgu selleks vesiniku tootmine või pumplad.
Tuleks ka lahendada praegune olukord, kus kogu võrk on üles ehitatud sellele, et elekter tuleb Ida-Virumaalt. Meretuulepargid võivad asuda ju ka näiteks Liivi lahes. Sellele mõtlemata võime leida end lõpuks ikkagi olukorrast, kus meil ei jää muud üle, kui peame tuumajaama Ida-Virumaale ehitama, ilma valmis olemata, ilma inimestega arutamata. Et seda ei juhtuks, ongi vaja kindlustada, et kui minna järgmine kord esimeselt ettejuhtuvalt inimeselt Moldova külas küsima, mida ta arvab tuumajaamast, teaks vastaja kohe tuumaenergia plusse, miinuseid ja võimalikke alternatiive. Kui inimesed on jõudnud asja tuumani, alles siis saab pidada võrdset ja ausat arutelu selle üle, kas Eesti riigil on tuumajaama tarvis või mitte.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)