Sõjasulase elule ja tegevusele loovad selles keskaegses seiklusjutus meeleolu ja annavad värvi imelised, samas kohati ka veidi pahaendelised looduskirjeldused. Nagu näiteks: «Mees avas silmad ning vaatas üle katuste loojuvat päeva. Selle kuma värvis taevasse ilmunud pilvede aluse ebamaiselt punakas-kollaseks. Paistis, nagu oleks taevale lagi peale tehtud. Ta vaatas ja vaatas seda värvidemängu lummatuna, kuni valgus kustuma hakkas.»
Nagu ühes korralikus põnevikus kombeks, on peategelasel kohtumisi ohtlike ja salakavalate pahalastega, kellest tuleb vabaneda, ning sõpradega, kelle seast tasub otsida vaenlast. Laipu tekib reeturi otsingute teel ikka parasjagu palju ning nii mõnigi ajalooliselt tõetruu stseen on üpris vägivaldne.
Vaba aega sisustab sõjasulane ohtra õlle ja kaunite näitsikutega ning nii mõnigi järgmine päev algab seetõttu «uduhommikuga», ühel sellisel õlleuimasel hetkel suudab Markus isegi iseennast salakuulajaks pidada. Tahtmatult paneb imestama pidevas pohmellis oleva mehe vaist ja enesealalhoiuinstinkt, kuid kangelasel peabki pisut õnne olema.