Arvustus ⟩ Väike pidu suure katku ajal

Mati Turi, Annely Peebo ja Marko Matvere Samuel Barberi kammerooperi «Bridžikäsi» lavastatud ettekandel Mustpeade majas. Foto: Rene Jakobson

Elame ooperivaesel ajal. Söandan pakkuda, et ooper on praeguse koroonaaja üks enimkannatanud kunstivorme. Ning tema püsipublik üks enimkannatanud ühiskonnakihte. Viimase jooksva aasta jooksul – ehk alates esimese karantiini algusest – on Eestis välja tulnud kõigest kolm uut ooperilavastust: Donizetti «Don Pasquale» ja Verdi «Trubaduur» Rahvusooperis Estonia ning Boris Blacheri «Abstraktne ooper nr 1» EMTA ooperistuudios. (Vaba Lava kuraatoriprogrammi raames esietendus «kooriooperiks» tituleeritud teos nimega «Liustikud», mille žanrimääratlus oli paraku vastutustundetult eksitav.)

Sama aja jooksul on Eestis ära jäetud ning rohkem või vähem ebamäärasesse tulevikku edasi lükatud vähemalt viis varem väljakuulutatud uuslavastust: Verdi «Jeanne d’Arc» ja Mozarti «Idomeneo» Estonias, Varrese «Põrgupõhja uus Vanapagan» ja Donizetti «Linda di Chamounix» Vanemuises ning Birgitta festivali Puccini «Õde Angelica». Opera Veto andis kahe karantiini vahel väikekohtades kiiduväärselt palju etendusi 2019. aastal esietendunud Telemanni «Pimpinonega», kuid uuslavastuse väljatoomiseni kahjuks ei jõudnud.

Korvamatuks kaotuseks kohalikele ooperigurmaanidele on asjaolu, et mullu suvel jäid toimumata kõik neli kohalikku ooperifestivali (Pärnu, Saaremaa ja Narva ooperipäevad ning Birgitta festival), mille pakutav on rikastanud meie ooperi üldpilti nii heliloojate, teoste kui lavastuste lõikes. Puhtast masohhismist võib meenutada, et plaanide kohaselt olid Eestisse gastrollile tulemas trupid Poolast, Horvaatiast, Taanist, Venemaalt, Iisraelist ja Lätist. Samuti jäid toimumata Peterburi Kammerooperi väljakuulutatud külalisetendused Estonias.

See Balthasar Russowi vaimus tehtud kobav katse talletada järeltulevate põlvede tarbeks katkuaja kroonikat kannab kaasaegsete jaoks väga lihtsat, ent kurba sõnumit: nii etenduste, uuslavastuste kui ka uudisteoste küsimuses on ooperi seis Eestis hetkel hullem kui Teise maailmasõja ajal. Seda enam tuleb tervitada Tallinna Filharmoonia panust selle suure põua leevendamisse. Mõni päev enne teise üleriigilise koroonakarantiini algust etendus Tallinna Kammerorkestri «Kõrvaringi» kontserdisarja raames Tartus ja Tallinnas kokku kolmel korral USA helilooja Samuel Barberi (1910–1981) miniooper «Bridžikäsi» (1959).

«Kõrvaringi» kontserdisari on pühendatud Eestis vähetuntud väärtmuusika esitamisele ning Barber, keda loetakse Ameerikas moodsaks klassikuks, on siinmail seni paraku suhteliselt anonüümne kuju. Instrumentaalmuusika kõrval on ta kirjutanud kolm ooperit, millest polnud varem Eesti lavadele jõudnud ükski.