Lumine vürstiriik oma kommete ja võõraste valitsejatega

Riigi pikim jõgi Gran Valira voolab otse läbi pealinna. Foto: Kerli Nõu

Ootused sõprade Andorra-reisi muljete põhjal olid mõõdukalt realistlikud: pisike riik, mägised teed, palju tunneleid, kompaktne kesklinn ja ohtralt suusaturiste. Tagasihoidlik ööelu, hispaaniapärane toit, viisakas teenindus. «Paar päeva mööda nõlvu alla kolistada ja hiljem edasi Eesti 17-kraadises kevades õitsevasse Barcelonasse tšillima minekuks ideaalne paik,» julgustas juba varem sama teekonna ette võtnud Jonna.

Kuuepäevaste suusapasside lunastajast mäesuusahundi imago olin ammu riiulile tolmuma unustanud, kuid idee päevake-paar mööda uhkeid nõlvu ühelt põlvelt teisele nõksutada siiski köitis. Lisaks isutas kohalik rahvusroog – erinevatest lihadest, vorstikestest ja kööviljadest escudella. Omaette elevust kruttis ka idee Euroopa suurimas termaalspaas Caldeas kord tervendavas vees ja siis jälle lamamistoolidel laiselda. Kiire vahepeatus Varssavis ja pool kaks päeval puudutasid lennuki rattad juba päikesesäras kiirgavat Barcelonat. GPS näitas Andorrasse kuluvaks teekonnaks kolm tundi.