Olev Remsu: kes kuuluvad eliiti?

Olev Remsu. Foto: Erakogu

Ainult enesele kahmaja ei kuulu eliiti, ehkki tal võib olla kõrge positsioon ja palju raha. Eelkõige on vaja vastutustunnet, kirjutab kirjanik Olev Remsu.

Viimasel ajal tuleb tihti ette lause: populism on eliidivastane liikumine. Vaatame enda sisse ning püüame mõista, milliste sõnade tähendust me kindla peale teame? Enam-vähem vaieldamatu on vist liikumine, päris kaua tuleks pureda populismi kallal ning ühist meelt me ei leiakski, aga võtame ette eliidi, seda enam, et hiljuti rikastus meie keel uute sõnadega eliitvaktsineeritu ja eliitvaktsineerimine.

Kellest me räägime, kui me räägime eliidist? Alustame algusest, alustame proto-Euroopast.

Vanas Kreekas valitses tõeline otsedemokraatia, polise juhtimisest võtsid osa kõik väljakule kogunenud meeskodanikud: kui üksmeelt ei leitud, lahendati vaidlus loosiga. Ja tulemust aktsepteerisid kõik. Varanduslik ebavõrdsus oli, ent eliiti ei olnud, see sai alguse Roomast. Selleks olid senaatorid, kes valiti patriitside seast, kes vastandusid plebeidele-pleebsile. Vabariigi ajal oli senaatoreid kolmsada-kuussada, paganlike keisrite ajal tuhatkond, kristlike keisrite ajal kaks tuhat. Patriitse oli alul sada, hiljem umbes 300 suguvõsa. Siin on Euroopa eliidi juured. Elanikke oli vabariigi lõpul umbes 45 miljonit, pärast 60 miljonit, eliidiprotsent järelikult ca 0,001.

Fenomen siirdus Roomast kuninglikesse-keiserlikesse ühiskondadesse, rüütlikultuuri ajal kasvas kõrvale paralleeleliit kleeruse näol. Kirikust kasvas välja eliidi teine, vaimne haru, nemad lõid kloostrid, koolid, ülikoolid, kirjutasid raamatuid, andsid ideid. Tekkis aristokraatlik ja intellektuaalne Euroopa.