Kübersõjad Iraanis ja kübernägelused Türgis

Uraani rikastamise gaasitsentrifuugid töötamas ajatollade plakatite ees 2012. aastal Natanzi rikastusvabrikus. 2010. aastal põhjustas STUX­NETi kurivara 1000 tsentrifuugi purunemise. See sai võimalikuks riiklikult organiseeritud usalduspettuse tõttu. Foto: REUTERS TV/REUTERS

Mistahes tehingutes poolte tuvastamine ja usalduse loomine on arusaadav protsess. Internetis usalduse loomine on mõneti sarnane, kuid tehniliselt veidi keerukam. Ka vastutusrikkamate füüsiliste tehingute puhul liitub usaldusväärne vahendaja – notar.

Parooli kasutamine arvutisse (serverisse) sisenemisel on tuttav tegevus. Kuidas aga kontrollitakse serveri autentsust? Selleks on kujunenud eraldi süsteem usaldusväärsetest firmadest, mille poolt antud digitaalseid kinnituskirju internetis suhtlevad arvutiosalised usaldavad. Kui tavamaailmas esitavad inimesed enda tuvastamiseks riiklikult tõestatud passi või ID-kaardi, siis digimaailmas edastavad suhtluse osalised teineteisele usaldusväärsest allikast pärinevaid digidokumente. Need on sertifitseerijalt saadavad sertifikaadid.

Sertifikaatide väljastajaid on palju, aga paraku kõik neist pole usaldusväärsed. Kui kasutame arvutit, on sellega kaasas nimekiri ettevõtetest, kelle sertifikaate arvuti või selles töötava veebisirviku tootja peab usaldusväärseks. Meie nüüdisarvuteis on ca paarsada usaldusväärset nn juursertifikaati. Need on omalaadsed allkirjad. Kui näiteks pank tahab olla usaldusväärne kliendi jaoks, kes kasutab konkreetset arvutit või sirvikut, siis peab ta endale hankima omakorda sertifikaadi sellelt allkirjaõiguslikult ettevõttelt, kes on ära mainitud juba eelnevalt arvutis või sirvikus.

Kui arvuti ja server veenduvad teineteise autentsuses, loovad nad endi vahele krüpteeritud turvakanali ja kogu suhtlus nende vahel on kolmandate osaliste eest salajas.