Ülle Harju: ametnik või putukas?

Postimehe töötaja Ülle Harju. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kui inimene läheb tööle keskkonnaministeeriumi ametnikuks, juhtub temaga veider metamorfoos. Sama veider nagu samanimelises Kafka raamatus, kus mees avastas hommikul ärgates, et ta ei ole enam inimene, vaid hiiglaslik putukas.

Ametnik hakkab silmagi pilgutamata väitma, et keskkonnaohtlik tegevus ei ole keskkonnaohtlik. Toodab dokumente, mis aitavad välja petta taastuvenergia tasu, hävitada haruldaste liikide elupaiku või teenida ohtliku naftaäriga miljoneid. Väänab Euroopa Liidu lollitamiseks andmeid, olgu need siis prügi või metsa omad.

Ametnik vassib, eitab, varjab ja salastab, nagu saab. Andmekaitseinspektsioon on teinud viimastel kuudel mitu vaideotsust, kohustanud avalikustama andmeid uurijatele ja ajakirjandusele. Eesti seaduste järgi peavad andmed olema avalikud, aga keskkonnaametnik ei taha, et need avalikud oleksid.

Miks? Sest andmed näitavad, et keskkonnaküsimustes on Eestis olukord tunduvalt hullem, kui avalikkus teab. Miks on vaja tõde varjata? Tõene pilt toimuvast aitaks ju olukorda paremini ja kiiremini parandada?