Kerttu Kirjanen: mis saab maailmast, kus igaüks võib räusata?

Kerttu Kirjanen Foto: Konstantin Sednev

Mulle meeldib puslesid kokku panna. Mida rohkem tükke pusles on, seda huvitavam. Näiteks kolme tuhande tükiga pusle. Milline rahulolu, kui see lõpuks kokku saab. Mõnikord ma muidugi takerdun ka. Vaatan pusletükki oma käes ega saa sugugi aru, kuhu see sobituda võiks.

Kõigel siin elus on suurem pilt. Iga asja saab vaadata kas lähedalt või kaugelt. Mida lähemalt vaatad, seda vähem näed. Natuke nagu mustkunsti puhul. Kõik oleme jälginud pingsalt mustkunstnikku kaarditrikki tegemas, aga mida lähemalt sa kaarte tema käes jälgid, seda suurem on tõenäosus, et sa tegelikult ei näe midagi, ja see, kuidas trikk tehti, jääb märkamata, arusaamatuks.