Hooldusvanem: pole ühtegi last, keda aidata ei saaks

Kasuvanem Jane Snaith ütleb, et iga last saab aidata ja täiskasvanu roll on see lahendus leida. Foto: Tairo Lutter

Kuigi hooldusperesid on Eestis vähe, ei ole siiani loodud püsivat tugisüsteemi, et pered end turvaliselt tunneks.

Möödunud aasta lõpus eetris olnud «Kuuuurija» saates ütles kasulaste väärkohtlemise pärast süüdi mõistetud endine aasta ema ja hooldusvanem Malle Kobin, et tema sõnum emadele on: kasulaste võtmisest tuleks hoiduda. Et vältida olukorda, millest Kobin end leidis. Iial ei teadvat, millised lapsed puberteedieas on. Kuigi osaliselt mõistavad kasuvanemad Kobini öeldut, ei ole olukord kaugeltki nii mustvalge.

Üle Eesti kasvab ligi 800 «raske seljakotiga» last, kes peavad olude sunnil elama pere- või asenduskodus. Igal aastal eraldatakse oma perest pea 250 last ning sellises olukorras ulatavad abikäe hoolduspered, kes hoolitsevad lapse eest tema täiskasvanuks saamiseni või siis ajutiselt, kuni lapse sünnipere suudab taas võsukese eest vastutada.

Hooldusvanema Jane Snaithi katuse all on elanud kaheksa kasulast, kuid on ka käputäis neid, kes on Snaithi juures peatunud tema töö olemuse tõttu.

«See ei ole kohe algusest peale olnud kutsumus. See kujuneb aastate jooksul ja alles hiljem suudad panna need pusletükid kokku, et kuidas ma siia jõudsin,» selgitas Snaith.

«Mul jäi alati pilk nende teismeliste peale, kellel ei olnud pühade ajal mitte kuhugi minna, niisiis võtsin ma ühe enda juurde. Ja ühel päeval sain aru, et miks ta siis üldse lastekodusse tagasi peaks minema,» rääkis Snaith, kelle sõnul sai otsus tehtud emotsiooni ajel.