Iris Pettai on korduvalt kirjutanud lähisuhtevägivallast (PM, 18.12.2019, 11.03.2020 ja 11.01.2021) ning kuna tema sõnum pole muutunud, tundub, et ka olukord on juba aastaid sama (kui mitte halvem). Kuna kannatanud on peamiselt naised (Pettai hinnangul on iga viies naine kannatanud lähisuhtevägivalla all), siis äkki suudab uus valitsus Eesti esimese naispeaministri juhtimisel astuda tõhusamaid samme selle ühe kõige vastuvõetamatuma vägivallavormi vähendamiseks. Minu arvates teeb perevägivalla iseäranis taunitavaks tõsiasi, et see esineb keskkonnas, kus midagi sellist üldse olla ei tohiks – kodus, mis peaks olema kindlus, turvalisuse vundament ja pelgupaik.
Ma pole kindel, et kellelgi on õiget ja toimivat lahendust. Usun, et pigem on oluline eri osapoolte koostöö, õigupoolest kogu ühiskonna ühine pingutus. Seepärast on pisut arusaamatu Iris Pettai kriitika algatuste suhtes, mis üsna põhjendatult püüavad sama probleemi lahendada. Esmalt väidab Pettai, et paljud arstid, juristid, politseinikud ja sotsiaaltöötajad leiavad, et kannatanud on vägivallajuhtumites ise süüdi. Pole välistatud, et selliseid ametikandjaid on olemas, ent nii suurel määral üldistatud kriitika nende suhtes, kes pingutavad igapäevaselt turvalisema ja vägivallatuma ühiskonna nimel, lausa karjub allika järele. Kirjutasin Iris Pettaile 12.01.21 e-kirja, kus palusin täpsustada selle süüdistuse tausta. Kahjuks pole vastust saanud. Tervise Arengu Instituudi teadur Kenn Konstabel on leidnud tõsiseid puudujääke Avatud Ühiskonna Instituudi uurimustes, mille põhjal on varem sääraseid järeldusi tehtud (PM, 24.03.2015). Ma arvan, et iseäranis neid, kes tegelikult lähisuhtevägivallavastases võitluses eesliinil tegutsevad, ei peaks asjatult (ja alusetult) mustama. Kõige vähem võidavad sellest tegelikud kannatanud.
:format(webp)/nginx/o/2021/02/28/13655738t1h5ade.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/02/28/13655738t1h5ade.jpg)