Juhtkiri ⟩ Koroona sünnipäev

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Hirm koroona ees on asendunud tülpimusega
• Kõik kardetud ei olegi teoks saanud
• Koroona õpetab meile nii mõndagi

Mida öelda ­koroonale esimese sünnipäeva puhul toostiks? Soovida lühikest iga, väsimust ja nõrkust? Meenutada ühiselt veedetud aegu?

Aastaga muutub nii mõndagi. Kui eelmise aasta 27. veebruaril tuli uudis esimesest nakatunust, võttis see paljudel meist südame alt külmaks küll. Et nüüd ongi see võõras haigus kohal. 12. märtsil kehtestatud eriolukorra alul puhkes ­mitteratsionaalne massi­psühhoos ning poed ­tühjenesid makaronidest, tatrast ja WC-paberist. Värisesime päevast päeva, ­oskamata arvata, mida viirus endaga homme kaasa toob.

Nüüd on see hirm muutunud tasaseks tülpimuseks ja võõras viirus saanud omaks. Kui algul tekitasid kõhedust arvud juba üle kümne, siis nüüd läheb samasuguseks olukorra tõsiduse tajumiseks vaja juba 1000st suuremat arvu.

Osati on hirmu vähenemine õigustatud ka, sest oleme aastaga saanud kõvasti targemaks. Teame täpsemalt, kuidas viirus levib, et selle tõkestamiseks on tarvis kanda maski, hoolitseda ruumide ventileerimise eest ja vältida massikogunemisi. Oskame viiru­se käitumist ette näha ja vastavaid ettevalmistusi teha. Samuti on valminud kauaoodatud vaktsiinid ja paljud meditsiinitöötajad, vanemaealised ja õpetajad juba ka vaktsineeritud.

Nii mõnedki aastatagused ­hirmud ei olegi teoks saanud. Näiteks ­püsib majandus üldjoontes kenasti jalul, kui välja arvata kõige enam kannatada saanud turismi- ja teenindussektor. Samas näeme ka enneolematut olukorda, kus raha hoolega juurde trükitakse ja riigid ettevõtetele kahju suurtes kogustes korvavad. Selle ­tegevuse mõju saame hinnata alles mõne aja pärast.

Kuid hirmu kadumise taga on kahjuks kohati ka rohkem hoolimatust. Seda näiteks üksikisiku tasandil, kui rääkida märgatavamaks muutunud maski- ja vaktsiinivastasusest. Kuid samuti näeme riikide ja firmade puhul, et varem kehtinud kokkulepped ei kehti. Vaktsiinilaarid ei jõua õigel ajal kohale, ikka proovib mõni riik kehtestada ühiselt ELis kokku lepitud reeglitest teistsuguseid. Mõni teine riik on aga asunud erinevaid vaktsiinisorte kasutama propagandas, ehkki need on kõik enam-vähem sama tõhususe ja toimega.

Mis saab järgmise aasta pärast? Loodetavasti oleme veel targemad ja kriisi tulemusena edasi jõudnud ka nii mõneski muus valdkonnas peale meditsiini.

Praegu on vaja eelkõige kartmatust. Ja kindlasti mitte viiruse enda eest, aga selle võitluse pärast, mis meil veel ees seisab. Viiruslik olukord on Eestis praegu kole ja lähem tulevik sellele suuremat sorti leevendust ei too, selles ei jätnud eilne terviseameti pressikonverents küll mingit kahtlust. Siiski oleks targem hirmu asemel pahalasele otse silma vaadata. Meil on kõik olemas, vahendid ja teadmised, oleme Rehepapi kombel lasknud kirikuõpetajal juba noa pühaks magada, kui meenutada Kivirähki kultusteosest katkust jagusaamise nippi. Nüüd jääb üle vaid targalt ja kainelt viirusele lõplik löök anda.

Mis saab järgmise aasta pärast? Loodetavasti oleme veel targemad ja kriisi tulemusena edasi jõudnud ka nii mõneski muus valdkonnas peale meditsiini – kasvõi digiteenuste ja rohemajanduse arengu näol, kaugtöö muutumisega igapäevaseks ning hariduses toimuva uue tiigrihüppega. Ja kui kõik läheb kenasti, siis me koroonaviiruse järgmist sünnipäeva enam pidama ei pea.