Olen sagedasti kogenud, et kuskilt on võrsunud «folkloorne» eeldus, et klassikollektiiviga suhtluses kehtivad teised korrapärad kui heade suhete maailmas muidu ehk midagi erinevat austusest, kokkulepetest ja koostööst. On ka vastupidine hirm: kui olla austav ja kokkulepetele orienteeritud, sõidavad lapsed täiskasvanust üle.
Tegelikult on nii, et suhted lastega alluvad täpselt samale loogikale kui mistahes muud inimestevahelised suhted. Puutudes kokku jäikuse, läbipaistmatuse ja survega, kogevad nemadki, üllatus-üllatus!, ebaõiglust. Aga just niimoodi see «kehtestav» käitumine, mis tihti paistab olevat ajendatud hirmust oma väärikus kaotada, välja kukub (mis siis, et ükski õpetaja pole ehk kunagi meelega ebaõiglane).