AK ⟩ Maagiline plika kogu eluks

Peruu kirjanik Mario Vargas Llosa 2010. aastal oma portreega, mille autor on Kolumbia kunstnik Fernando Botero Angulo. Foto: JACQUES DEMARTHON/AFP

Alustuseks ei saa mööda isiklikust. Mario Vargas Llosa romaani «Paha tüdruk» esimene peatükk tõmbab nähtamatu joone tänasest ühe talvepäevani nelikümmend kuus aastat tagasi, kui keskkooli lõpuklassi poisina lugesin õhukest rohelist värvi Loomingu Raamatukogu vihikukest, milles oli koos trükitud kaks tema novelli: «Pühapäev» ja «Kutsikad» (nr 5, 1975). Mõlema tegelased olid, niisamuti nagu nüüd romaani esimeses peatükis, 1950. aastate Lima eeslinnade varaküpsed noorukid. Novellide täpset sündmustikku ma enam ei mäleta, kuid praegu lugedes tajusin ma uuesti sedasama meelde sööbinud, justkui veidi nõiduslikku atmosfääri, mis noorukeid ümbritses ja mis on romaanis ligilähedaselt sama, nõnda et võisin kujutleda, et loen edasi sealtsamast kohast, kus koolipäevil pooleli jäi.

Äratundmine sellega lõppes, sest järgmises peatükis jätkub jutt juba Pariisis, kuhu peategelane on vahepeal ümber asunud. Ootamatult kohtab ta seal tüdrukut, kes oli poisikesepõlves Peruus ta meeli painanud, kuid kellega suhe polnud kuhugi välja viinud. Kokkujuhtumine toimub harjumatus olukorras, tüdruk on justkui täiesti teine inimene, uue identiteedi ja nimega. Säärane väljailmumine, järgnev lühike suhtlus ja siis taas kadumine ei jää ainsaks korraks. Romaani peatükkides, mis kõik on nagu hästi komponeeritud novellid, astub paha tüdruk uuesti ja uuesti esile, ikka uue nime all ja uue legendiga, ehkki oma olemuselt jääb ta samaks.

Raske öelda – ja sel pole ka suurt tähtsust –, kas «Paha tüdrukut» võiks liigitada maagilise realismi alla. Viimasel ajal on see mõiste haaramatuseni laienenud. Piisab, kui teoses esineb mõni tont või koll – juba peetakse seda maagiliseks realismiks. Ladina-Ameerika maagilises realismis, kust mõiste pärineb, sealhulgas Vargas Llosa varasemates töödes, on maagiline element olnud vaevumärgatav, seisnenud tihtipeale taju piiril olevas nihestatuses, tegevustiku õhkkonna erilisuses. Siin paistab sellist maagilist elementi esindavat paha tüdruk. Iseenesest on ta täiesti realistlik kuju. Sääraseid kuldluiskajaid ja ennast elus järjest uutesse osadesse sisse sättijaid, kelles autori sõnutsi «segunesid uudishimu, edevus ja riuklikkus» (lk 54), esineb, ehkki mitte palju.