Selle kooli Rootsi laulukirjutajad ja produtsendid on oluline osa ka tööstuslikus popmuusikafenomenis par exellance ehk K-popis.
Seda mudelit on võrreldud ka selliste Rootsi olmekaupade hiidude nagu IKEA või H ja M tööpõhimõtetega. Võtad mujalt, mis sulle tundub hea, ja muudad selle tootmise efektiivsemaks, odavamaks ning lõpp-produkti anonüümsemaks ja asendatavamaks. Nad võtsid näiteks USA r’n’b ja kohandasid selle enda jaoks sobivamaks, muutsid natuke põhjamaiselt jäigemaks ja ehk vabastasid ka rassilistest konnotatsioonidest. Nüüd võis seda justkui pidada igaühe muusikaks – hoogsaks, optimistlikuks, masinlikuks ja läikivaks.
Nende ideaalturg oli USA ja mingis mõttes hakkasid nad müüma Ameerikasse ja maailmale laiemalt oma ettekujutust USA popmuusikast. Kuuldavasti oli neil komme saata demo Los Angelesse, et seda siis L.A. tänavatel autoga sõites testida lasta – kas lugu sobib autosse või mitte. Nagu Rootsist on räägitud kui utoopilisest ühiskonnast, oli ka Cheironi popp omamoodi utoopia, kuigi, tõsi, eks popmuusika olegi utoopia – lubadus mingist paremast maailmast. Selle kooli Rootsi laulukirjutajad ja produtsendid on oluline osa ka tööstuslikus popmuusikafenomenis par exellance ehk K-popis.
1998 suri Denniz PoP vähki, kuid tema õpetus alles hakkas oma õigeid vilju maitsma – vähe on 21. sajandi popis, mis oleks sellest puutumata. Kui Denniz PoP olevat olnud selline intuitiivsem laulukirjutaja, siis Max Martin lähenes asjadele analüütilisemalt ja matemaatilisemalt. Tema meetodit kutsutakse ka «meloodiliseks matemaatikaks». Meloodia on Max Martini A ja O ja see peab jätma mulje, et tegu on millegi nii lihtsaga, et igaüks saaks sellise kirjutamisega hakkama.