AK ⟩ Aja auk. Popi tagasihoidlik kuningas

Max Martin. Foto: Wikimedia Commons/martina Huber

• Aja augu kangelane on sel nädalal Max Martin
• Kuidas ta on mõjutanud muusikatööstust?
• Kes oli tagasihoidliku rootslase karjääris eriti oluline tegelane?

Leidub neid, kellel suu ja kulmud tõmbuvad kipra ning käe veab rusikasse, kui juttu tuleb Rootsist – Rootsiga seonduvad sotsiaaldemokraatia, võrdõiguslikkus, sooneutraalsus, immigrandisõbralikkus jne. Sinna loetellu võiks ilmselt pista ka kaasaegse popmuusika, mille struktuurid, meeleolud, kõlad ja valmistamisviis sai paljuski alguse 90ndate Rootsist.

Selle Rootsi popi produtsentidest kuulsaim on kahtlemata Max Martin, kes tähistas 26. veebruaril 50. sünnipäeva. Ka juhtus nii, et sel nädalal 1999 läks briti singlitabeli nr 1-ks tema kirjutatud ja produtseeritud Britney Spearsi lugu «Baby One More Time».

See lugu oli ka USA Billboardi singlitabeli nr 1 ja oli üldse esimene Martini kirjutatud USA esikohalugu. Nüüdseks on tal neid USA nr 1 lugusid 23 ja selles osas on ta McCartney (32) ja Lennoni (26) järel kõigi aegade hitimeister number kolm

Max Martini (passis Karl Martin Sandberg) karjäär algas nii, et 90ndate Rootsi popi tõeline alusepanija DenniZ Pop võttis selle mitte kuigi lootustandva metal’i-mehe oma Cheironi stuudiosse õpipoisiks. Denniz PoP oli produtseerinud muu hulgas Ace of Base’i ja Dr.Albanit ning kujundanud oma meetodid ja ideoloogia, mille osas märkimisväärseim vast asjaolu, et lugu ei tohtinud olla cool – kui on cool, siis ei müü.

Ace of Base jõudis USAs nr1-ks ning siis oli teada, et Cheironist saab hitte, ja huvilistest oli järjekord ukse taga. Poistebändid olid vast Britney kõrval Cheironi olulisim leib ja töövõit – kõigepealt Backstreet Boys. Cheiron töötas laulukirjutajate ja produtsentide kollektiivina, igaühel oli loo juures mingi oma osa teha. Kui osa parasjagu ühe loo puhul ei sobinud, kasutati seda mõne teise loo puhul. Selline moodulipõhine meetod. Laulja toodi stuudiosse viimasena ja ta pidi tegema nii, nagu produtsent ütles.

Selle kooli Rootsi laulukirjutajad ja produtsendid on oluline osa ka tööstuslikus popmuusikafenomenis par exellance ehk K-popis.

Seda mudelit on võrreldud ka selliste Rootsi olmekaupade hiidude nagu IKEA või H ja M tööpõhimõtetega. Võtad mujalt, mis sulle tundub hea, ja muudad selle tootmise efektiivsemaks, odavamaks ning lõpp-produkti anonüümsemaks ja asendatavamaks. Nad võtsid näiteks USA r’n’b ja kohandasid selle enda jaoks sobivamaks, muutsid natuke põhjamaiselt jäigemaks ja ehk vabastasid ka rassilistest konnotatsioonidest. Nüüd võis seda justkui pidada igaühe muusikaks – hoogsaks, optimistlikuks, masinlikuks ja läikivaks.

Nende ideaalturg oli USA ja mingis mõttes hakkasid nad müüma Ameerikasse ja maailmale laiemalt oma ettekujutust USA popmuusikast. Kuuldavasti oli neil komme saata demo Los Angelesse, et seda siis L.A. tänavatel autoga sõites testida lasta – kas lugu sobib autosse või mitte. Nagu Rootsist on räägitud kui utoopilisest ühiskonnast, oli ka Cheironi popp omamoodi utoopia, kuigi, tõsi, eks popmuusika olegi utoopia – lubadus mingist paremast maailmast. Selle kooli Rootsi laulukirjutajad ja produtsendid on oluline osa ka tööstuslikus popmuusikafenomenis par exellance ehk K-popis.

1998 suri Denniz PoP vähki, kuid tema õpetus alles hakkas oma õigeid vilju maitsma – vähe on 21. sajandi popis, mis oleks sellest puutumata. Kui Denniz PoP olevat olnud selline intuitiivsem laulukirjutaja, siis Max Martin lähenes asjadele analüütilisemalt ja matemaatilisemalt. Tema meetodit kutsutakse ka «meloodiliseks matemaatikaks». Meloodia on Max Martini A ja O ja see peab jätma mulje, et tegu on millegi nii lihtsaga, et igaüks saaks sellise kirjutamisega hakkama.

Tal oli ka arvestatav muusikaharidus võtta, selle eest on ta tänanud Rootsi riiki, kus on loodud tõhus muusikakoolide süsteem. 30 protsenti Rootsi lastest käib muusikakoolides. See olevat ka üks põhjus, miks Rootsil popmuusikas nii hästi läheb ja teda võib pidada USA ja Suurbritannia järel selles osas kolmandaks suurvõimuks.

Max Martinil on tagaplaanile hoidva inimese imidž. Kui Rootsi kuningas talle 2016 maineka Polar Music Prize’i üle andis (ta on ainus rootslane, kes on selle saanud), ütles helilooja tänukõnes, et lõpuks saite mu kätte. Seda tagasihoidlikkust on seostatud lisaks Martini isikuomadustele ka Rootsi või üldisemalt Skandinaavia kultuuriliste omapäradega, nagu näiteks millegagi, mida nimetatakse Jante seaduseks. See sätestab, et ühiskond on olulisem kui indiviid ja keegi ei peaks ennast pidama teistest paremaks. Edu või jõukuse välja näitamist ei peeta sündsaks.

Niimoodi istubki pikkade juustega ja nohikliku olemisega Max Martin oma L.A. stuudios, kirjutab teistele lugusid ja ütleb, kuidas neid laulda, ning ei taha esiplaanile nagu mõned teised 21. sajandi popi superprodutsendid, kasvõi Timbaland või Pharrell Williams. Eelmise aasta edukaim poplugu, Weekndi «Blinding Lights» on samuti Martini produtseeritud ja osaliselt ka kirjutatud.