Kalk robot kohtunikuks, nuhitud andmed kausta vahel

Ajal, kui Vene Föderatsioonis allutatakse politseinikud n-ö tavapärase valedetektoriga tehtavale lojaalsuskontrollile, nuhivad mitmed Euroopa riigid oma kodanike järel tehisintellektsete digikrattidega. Foto: Matytsin Valery/ITAR-TASS

Mäletan, kuidas mu vanemad mulle 90ndate alguses selgitasid, mille poole meie tühjadest kauplustest, järjekordadest ja idealismist tulvil ühiskond koos püüdlema asub. Sõnaühend «Skandinaavia heaoluühiskond» tähendas toona võrdseid võimalusi kõigile ja solidaarsust nõrgimate suhtes. See polnud sama, mis «kommunistlik ideaal», mida räägiti oktoobrilastele, pioneeridele ja kogu ühiskonnalegi.

Lapsena polnud neil asjadel lihtne vahet teha. Ülikoolis sama mõistet kriitilisema suhtumisega vaadeldes hakkasid paistma ka heaoluühiskonna negatiivsemad tahud: egotsentriline hedonistlik maailmavaade, õpitud abitus, äraelamise võlakoormus alates kooli lõpetamisest kuni praktiliselt ju surmani. Siiski on heaoluühiskonna idee ilmselt parim globaliseerunud maailmas toimiv ning demokraatliku õigusriigi jaoks sobilik ühistegutsemise eesmärk.

Reaalsuses paistab heaoluühiskonna mudel siiski endiselt terendava sihina. Pärismaailmale on lisandunud selle hiiglasest järglane – digimaailm. Selles on heaoluühiskonna aspektid olemas ja toimimaski. Eesti on nii mõnegi kriteeriumi järgi digitaalse heaolu tšempion. Elame ulatuslikku digitaalset heaolu pakkuvas e-Eestis. Meie valitsejad ja riigisüsteemide arendajad on õigel ajal adunud, kuidas ehitada õhuke riik, mis on siiski 24/7 «kohal», ning teinud seda eelistades detsentraliseeritud digiarhitektuuri. Katsetatakse turvalisemate protokollidega krüpteerimise vallas ja valmistutakse üldse plokiahelatel põhinevale asjakorraldusele üleminekuks.