OOPERIARVUSTUS ⟩ Staatika on uus dünaamika?!

Giuseppe Verdi ooperi «Trubaduur» Estonia uuslavastus pakub tööstulikus koguses skulptuurseid misanstseene. Vasakult Dimitris Paksoglou, Charlotte-Anne Shipley ja Aare Saal. Foto: Tanel Meos

Kas nutma peaks või südant säästma, küsisin endalt Giuseppe Verdi «Trubaduuri» (1853) Estonia uuslavastuse etendusel Vello Orumetsa omaaegse šlaagri sõnadega. Andku lugeja mulle andeks see sentimentalismi halvimate traditsioonide vaimus tehtud melodramaatiline tundepaisutus – järjekordne jälestusväärne näide sellest, kuidas elu jäljendab kunsti, üks liialdus sünnitab inertsist järgmise.

Olen täheldanud, et ooperile igiomane traagiline elutunnetus kipub sellega kokkupuutel vormuma minu tühjas ja näruses hinges sageli traagiliseks kunstitunnetuseks, kalduvuseks võtta lavalt nähtut ja kuuldut isiklikult, halvaks harjumuseks langeda teatraalse kerguse ning järelemõtlematu kergemeelsusega ekstaasi või ahastusse. «Trubaduuri» avastseen sikutas mind kahe käega ahastuse poole. Ja seda üksnes režiitehnilistel põhjustel. Miks?

Mulle nimelt tundub, et nn suur ooper on žanr, mille kunstiline eksimisruum on Eestis eri põhjuste koosmõjul ülimalt ahtake. Meie riigis tuleb kahe kutselise ooperimaja peale aastas kokku keskeltläbi kõigest kaks-kolm uut suure lava ooperilavastust, mis kõik peaksid ideaalis jääma lavale mitmeks hooajaks. Need peaksid rikastama repertuaaripilti, tõestama ooperi elujõulisust, pakkuma ajastuväärilist teatrimõtet, tooma ooperi juurde uut publikut (sh iseäranis noori inimesi), andma tegemisrõõmu esitajatele, olema uhkuseks mitte üksnes vastavale teatrile ja trupile, vaid kogu meie rahvuskultuurile.

Ja me teame, et laiema kultuuriüldsuse jaoks ei alga ooper tänapäeval mitte niivõrd muusikast ja libretost või esitajatest, kuivõrd valitud lavastuskeelest. Ja nii see peakski olema, kui ooper ei soovi end endiselt kehtestada mitte üksnes muusikalise suurvormi, vaid sealjuures ka ajastuväärilise teatrivormina. Meie kultuur muutub järjest visuaalsemaks, vaatemängulisemaks, kontseptuaalsemaks ja tõlgenduslikumaks ning ooperil tuleb need kvaliteedid välja mängida eelkõige lavastuslikul tasandil. Nende tulemuste põhjal otsustatakse kardetavasti juba lähitulevikus – ning kardetavasti negatiivselt? – ooperi laiema relevantsuse ja majandusliku jätkusuutlikkuse küsimus.

Lavastajatel tuleb leida kuldne kesktee ooperi vananeva püsipubliku konservatiivsete maitse-eelistuste ning nooremate (potentsiaalsete) ooperikülastajate popkultuurist, filmikunstist ja moodsast sõnateatrist «rikutud» ootuste vahel. Klassikaliste ooperite puhul tähendab see, et lavastus peab olema allikteose sõnalise ja muusikalise dramaturgia vääriline ning suutma tõlkida selle sisu ja vormi kerge ideoloogilise, moraalse ja/või esteetilise provokatsiooni kaasaabil kaasaegse lavarežii keelde. Eksimisruumi on selle juures, nagu eespool osutatud, ebainimlikult vähe.

«Trubaduur» on pealtnäha teos, millest ei tohiks olla väga keeruline midagi vaatemängulist välja võluda. See ooper rõhub oma ülevoolavas melodramaatilisuses publiku tunnetele nagu mõni Ladina-Ameerika seebiseriaal, kuhjates läbisegi selliseid uppumatuid süžee-elemente nagu armukolmnurk, veritasu, ebausk, mustlasromantika, lastena lahutatud vennad, nõia põletamine tuleriidal, needus, lepitamatu viha, varjatud identiteet, hullus, sülelapse hukkamine, klannidevaheline kodusõda, laulatus, eneseohverdus jne. Siin rähklevad paaristõugetega oma traagiliselt õnnetu lõpu poole neli peategelast, kellest igaühel pea ja põu tunnetest päästmatult tulised.

Tunnistan, et ootasin ja eeldasin Neeme Kuninga «Trubaduuri» Estonia uuslavastuselt julgelt fantaasiaküllast, tempokat, visuaalset ja väljakutsuvat vaatemängu, kus laval särtsub sentimendist samal määral kui muusikas ja libretos. Sellised eeldused on alati mõistagi iga külastaja omal vastutusel. Ent samas leian, et kui meie rahvusooper neid ei jaga, oleks ilmselt mõistlik pidada selle teose ettekandeid hoopis sama maja teises tiivas asuvas kontserdisaalis.

Mul võttis silma niiskeks ning alahuule enesehaletsusest vabisema asjaolu, et kaasaja ooperirežii rahvusvaheliste standardite järgi hinnates pakkus Estonia lavastuse pähe sisuliselt kostüümidega kontserti. Tulemus mõjus oma staatilisuses vanamoodsa, naiivse ja fantaasiavaesena. Siin oli rohkem tahtmatut koomikat kui toimivat põnevust ning vaatemängulisust.

Televisiooni ja sõnateatri kontekstis kipub ikka korduma mõistepaar «rääkivad pead», mis osutab kriitiliselt asjaolule, et sageli tehakse neis keskkondades sealsete võimaluste alakasutuse tulemusel vastavalt raadiot ning kuuldemängu. Kõnealuse lavastuse puhul võiks sama kujundiloogika järgi rääkida laulvatest kehadest. Kas just üksnes kriitiliselt, selles ma nii kindel ei ole (aga sellest allpool).