Vahur Afanasjev: ükskord on Eesti coin

Vahur Afanasjev. Foto: Madis Veltman

E-riigi narratiiv igavikulise tõsiasjana on eksitav, kirjutab kolumnist Vahur Afanasjev.

Käisin Tartu Kunstimuuseumis Tiit Pääsukese ülevaatenäitusel ja lugesin Sirbist Joanna Hoffmanni lugu Pääsukesest ja tema loomingust. Loos jäi silma Pääsukese öeldu: «Viieaastaselt teadsin, et olen kunstnik, kolmekümneselt kahtlesin selles kõvasti.»

Üle sajasel vabariigil on augustis teine sünnipäev. Punasest impeeriumist pääsemise järel saab Eesti riik kolmekümneseks. Rokkstaare hauda viinud kahekümne seitsmenda elasime üle, peaksime tegusalt riiklik-rahvusliku keskeakriisi poole tüürima, kuid oleme vist hoopis alguses tagasi. Lapselikult veendunud, et oleme sündinud e-riigiks ajaks igaveseks.

Mäletan, kui uus Eesti oli viienda või viieteistkümnenda eluaasta vahel, otsiti Eesti Nokiat. Kramplikult. Ehk siis neljandat vapilõvi. Pärast Eurovisiooni, kus «Nagu merelaine» no mitte sugugi ei võitnud, neelas eesti rahvas piinlikke pisaraid. Tuli ennast tõestada. Sündis elektroonilise ja uuendusliku Eesti idee, õieti olid meil olemas inimesed, kes oskasid ja tahtsid asju teha, ja teised, kes sellele ära sõnastasid.