AK ⟩ Eesti rahvastik: kriis või uus normaalsus

Inimesed. Foto on illustratiivne. Foto: Caro / Claudia Hechtenberg/Caro / Claudia Hechtenberg

Võib-olla on eestlaste alatine mure oma rahva tuleviku pärast kaasa aidanud sellele, et väiksusest hoolimata oleme loonud tubli ja väga eduka riigi. Kuid liigne muretsemine võib ka halvata tahet ja peletada neid, kes ei taha kogu aeg mures elada.

Eestlased on juba alates rahvuslikust ärkamisest 19. sajandi teisel poolel muretsenud oma vähese arvukuse pärast ning kartnud mõne suurema naaberrahvaga ühtesulamist. See mure pole siiani kadunud. Ärkamisajast on meie osakaal maailma rahvastikus kahanenud üle nelja korra. Eesti rahva arvuline suurus on suhteliselt vähe muutunud, küll on aga maailma rahvaarv kasvanud neli korda.

Etniliste eestlaste arvukus Eesti rahvastikus on alates 2015. aastat hakanud taas langema. See, et rahvaarv juba viiendat aastat riigis suureneb, ei lohuta paljusid, kes valutavad südant eesti keele ja kultuur tuleviku pärast. Murelikud arutlused ja sünged ennustused oma rahva edasise püsimajäämise suhtes nii 150, 100 või 50 aastat tagasi kui ka tänapäeval võivad mõnedele tunduda ülepaisutatud, kuid ärgem kiirustagem muretsejaid pilkama ega lahenduste otsinguid lihtsalt eirama. Samuti nagu ei ole vaja lugeda oma rahva suhtes ükskõikseteks neid, kes peavad laste- ja pere toetusmeetmeid vajalikuks eelkõige sotsiaalsest aspektist ja ühiskonna sidususe tugevdamiseks, mitte aga rahvuse päästmise imevahenditeks.