On udune hommik. Hommik, mil nad on alati päiksetõusu ajaks Pika Hermanni juurde kogunenud ning nii tulevad nad seegi kord. Ainult et tänavu on neil näo ees mustad koonutaolised maskid. Mustad saapad on kõigil hästi viksitud (ja küllap kriuksuvad lumel), tahaks loota, et ei lase sisse vett. Riigikogu esimehe kaelas on naeratusest valgem sall – ent ega naeratamiseks olegi viimasel ajal eriti põhjust olnud – ning tema pead soojendab mõistlik ja kohev läkiläki.
Tellijale
Reportaaž-mõtisklus ⟩ 24. veebruar 2021 – 37 622. päev Eesti Vabariigi elus
Eemalehoidvad kogunejad
Peaminister kannab peale maski peas burgundiapunast kübarat ja samas toonis maitsekat mantlit, mis mõjub samas muret tekitavalt õhukeselt. Presidendi ülekuub on seevastu terashall ja pilku püüab tema firmamärgiks olev üliõpilastekkel. Nemad kaks – peaminister ja president – on erinevalt ametist lahkuvast riigikogu esimehest muidugi veel noored, kuigi ega mitte enam kauaks. Varsti, mõne või mõnekümne aasta pärast, teeb aeg oma töö, nendegi sammu hakkab siginema ebakindlus ja pilku tuleb hirm saatusliku külmetamise ees, nemadki hakkavad kartma tänavatel kukkumist, nagu on seda peljanud lihtrahvas terve 24. veebruari ja 23. veebruari, mil pealinn kattus äkki klaasja ja salakavala kiilasjääga.