Peaminister kannab peale maski peas burgundiapunast kübarat ja samas toonis maitsekat mantlit, mis mõjub samas muret tekitavalt õhukeselt. Presidendi ülekuub on seevastu terashall ja pilku püüab tema firmamärgiks olev üliõpilastekkel. Nemad kaks – peaminister ja president – on erinevalt ametist lahkuvast riigikogu esimehest muidugi veel noored, kuigi ega mitte enam kauaks. Varsti, mõne või mõnekümne aasta pärast, teeb aeg oma töö, nendegi sammu hakkab siginema ebakindlus ja pilku tuleb hirm saatusliku külmetamise ees, nemadki hakkavad kartma tänavatel kukkumist, nagu on seda peljanud lihtrahvas terve 24. veebruari ja 23. veebruari, mil pealinn kattus äkki klaasja ja salakavala kiilasjääga.
Kuid hoolimata kõigest – libeduse kiuste; heidutuse kiuste, millega varakult teatati, et pealtvaatajad pole pandeemiaoludes lipu heiskamisele oodatud – on osa rahvastki siiski Pika Hermanni alla jõudnud: hõre rahvasumm Hirvepargis, üksteisest eemale hoidev, ent siiski kohusetundlikult kohal. Miks nad tulid? Selle pärast, et nad on tolleks hommikuks alati päiksetõusu ajal Pika Hermanni juurde kogunenud? Armastuse pärast selle riigi vastu, kes saab täna 103 aastat vanaks? Üks suur internetiportaal pole igatahes rahul ja tulistab varsti kirjutada keelu rikkumisest ja loata kohaletulekust, sest need on veel jõulisemad väljendid ja mõjuvad hästi loetavusele.