Siim Pauklin: president ei puudutanud sõnavabaduse teemat

Oxfordi Ülikooli molekulaarbioloog Siim Pauklin Foto: Erakogu

• Üleskutsega lasta end vaktsineerida võib üksnes nõustuda
• Sõnavabaduse piiramine vihakõne seadusega on ohtlik
• Tõe ideoloogiline väänamine hakkaks takistama teadlaste tööd

Presidendi Eesti Vabariigi aastapäeva kõne fookuses olid ennekõike sotsiaalprobleemid, mis on praegusel keerulisel ajal kohane ja tekitab sümpaatiat, kuid teravatest probleemidest ta hoidus, kirjutab Oxfordi Ülikooli molekulaarbioloog Siim Pauklin.

Rohkem kui aasta väldanud koroonaviiruse pandeemia alguses olid esimesed ohvrid ühiskonnale äratuskellaks, nüüdseks on igapäevane suremus muutumas statistikaks, millega kiputakse harjuma. Inimene kohaneb kõigega, nii halva kui heaga. Vastutustunne hajub ja reeglitesse suhtutakse lapsiku tõrksusega, adumata nende nõuete sisulist vajadust. Presidendi üleskutsega vaktsineerimisele saab vaid nõustuda. Teadlasena on eriti kummaline kuulda inimestest, kes on umbusklikud või lausa tõrjuvad vaktsineerimise suhtes. 

Arvestades presidendi varasemat loosungit «sõna on vaba», oleks kõnes võinud mainida ohtu sõnavabadusele mida Reformierakonna plaan vaenukõne seadusena endaga kaasa tooks. Kas tulevikus on sõna vaba vaid teatud arvamuste, täpsemalt poliitkorrektse ideoloogia väljendamise puhul? Kui teistsugust arvamust või ebameeldivat tõde tajutakse aktivistide poolt solvava või lausa füüsiliselt ohtlikuna, kuidas on võimalik sõnavabadust säilitada vaenukõne seaduse korral?

Arvestades presidendi varasemat loosungit «sõna on vaba», oleks kõnes võinud mainida ohtu sõnavabadusele mida Reformierakonna plaan vaenukõne seadusena endaga kaasa tooks.

President mainis usaldust teadlaste vastu. Teadlasi tuleks usaldada mitte ainult koroonaviirusega seotud ebameeldiva tõe edastamise asjus, vaid ka teiste teadusuuringute puhul, mida poliitiliselt korrektsetest lääneriikidest ja Brüsselist Eestisse jõudev «sotsiaalse õigluse» ideoloogia mitte kuidagi ei aktsepteeri. Vaenukõne seadus teeks sammu ideoloogilise tsensuuri poole. 

Sarnaseid tendentse täheldame ka teistes lääneriikides ning varem või hiljem hakkab see takistama teadlaste tööd. Objektiivse tõe otsinguid asenduvad ideoloogiliselt motiveeritud järelduste ja poliitiliselt korrektse tsenseeritud loosunglikkusega. Seda on ajaloos juba nähtud ja selle negatiivsed järelmid olid laiaulatuslikud.