Rein Veidemann: hümn hoolivale ja enesekindlale Eestile

Kirjandusteadlase Rein Veidemann Foto: Mihkel Maripuu

Jah, sellisena tahaks Vabariigi President Kersti Kaljulaid ülistada Eestit tema 103.sünnipäeval. Ometi on see tahtmine määratud väljenduma läbi mure. On eriline, katsumuste aasta mitte ainult Eestile, vaid kogu maailmale, kirjutab kirjandusteadlane Rein Veidemann. 

Käib sõda nähtamatu vaenlasega. Koroonasurmad on sõjaväljal hukkunute surmad. Seepärast on ootuspärane kõne alustus sõnalise leinaminutiga, kaasas Juhan Liivi pühendusluuletus emale. Kõigepealt sattusid ju löögi alla vanavanemad, kelle elutarkust vajame, tasakaalustamaks Eesti viimase kümnendi tormamisi edukuse edetabelite tipu suunas.

Omakorda toob sõjaseisukord – eile ületasime päevase nakatumisega esimese tuhane piiri! – esile pained, mis seostuvad  enamasti eesti naistele toetuva sotsiaalhoolekande ja haridussüsteemiga. Suurelt jaolt naiste õlgadel püsib eluhoid ja tulevikuloome.  Siin sünnib igapäevane vaprus. Aga president hoiatab, et me ei tohiks loota üksnes  eesti naiste ennastsalgavusele.  Kusagil varitseb väsimus. Murdumise piir võib olla õige lähedal. Eestis on endiselt palju koduvägivalda. Selle teema teravustamisega algaski ju Kersti Kaljulaidi presidentuur. Kaljulaid pöördub rahva poole tungiva palvega: laske end vaktsineerida! See kõlab tõesti, nagu saadaks ema või vanaema oma lapse kooli, tehes talle pai või patsutades õlale: Ole tubli! Kuula sõna!

Presidendi sõnum on selles, et just nüüd pannakse proovile Eesti sisemine ühtsus. Ta võimendab seda Liivilt laenatud mesipuu kujundiga, mille poole heitunud, aga ühte hoidev mesilaspere lendab. Rahvuse kestminegi leiab tuge avatuses. President pöördub teistest rahvustest kaasmaalaste poole. Nemadki on osa Eesti riigist, õiguste, kohustuste ja vastutusega. President loetleb ka asju, mis tuleb ära teha kõigele vaatamata: ühtne eesti kool, rohepööre, ääremaastumise peatamine.

On  vaja poliitilise ülakorruse otsustavust! See nõue kõlab kokku kaitseväe juhataja, kindral Martin Heremi kõnega. Temagi rõhutas, et elame sõjaolukorras, kus suur hulk eesti inimesi on sisuliselt rindel. Nemad seisavad iga päeva silmitsi kohustuse ja otsustavusega, riskides omaenda isikliku heaolu ja tervisega.   Muidugi leiavad presidendi kõnes markeerimist ka tavakohased välispoliitilised teemad, riigi julgeolek – seegi algab hoiakust! – liitlassuhted, Eesti panus rahvusvahelisse ellu.

Kaljulaid näeb mitmes valdkonnas valitsevat ebaõiglust. Ta loodab, et sügisel alustavad kohalike omavalitsuste uued koosseisud suudavad seista „maailma parima kohaliku poliitika“ eest. Mõistagi tähendab see ühtlasi vähimagi korruptsiooni võimaluse välistamist. President, nagu  Eesti eestkõnelejale kohane, kutsub kriisi ületamiseks ühendama igaühe eneseületamise ja isetuse kogu rahva jõupingutuseks, selleks et aastate pärast tagasi vaadates võidaks meile öelda: jah, nad suutsid. Ja siis on kohane ka hümn riigi hoolivusele ning enesekindlusele.