Olesja Lagašina: kallid, austatud omad!

Postimehe ajakirjanik Olesja Lagašina Foto: Konstantin Sednev / Postimees

Pidupäeval tahab igaüks ikka pidu. Juba hommikul oli Facebook õnnitlusi ja sinimustvalgeid pilte täis, omamoodi ühtekuuluvuse mäng – lahe ju, et miski meid ühendab. See ühtekuuluvuse tunne oli minuga kuni hetkeni, kui pool presidendikõnet sai kuulatud.

«Vajame veendumust, et kõigil siia sattunuil, ükskõik kas nad on tulnud varem või nüüd, on võimalus ja isegi kohustus panna oma laps eestikeelsesse kooli,» ütleb president. Ja isegi kui mu laps õpib just eesti keeles, tunnen siin tugevat sisemist protesti. Tunneme ebakindlust, seetõttu on meil vaja, et te tunneksite kohustust – no ei ole väga õilis ja vaimustav loogika.

Ebapopulaarseid otsuseid tuleb vastu võtta, see on ju natuke nagu koroonameetmetega, millest oli juttu kõne alguses. Paljud ilmselt loevad siit välja: «Tähendab, mina ja minu lähedased oleme probleem...» Mis siis, et oleme vahepeal ära õppinud, et erinevus rikastab. Selgelt kommunikatsiooniviga. Oi kui palju oleme neid teinud! Ka mina, muidugi.