Jüri Reinvere: president katsub emalikult rahva kokku liimida

Jüri Reinvere. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kultuuriinimesena tunnen muret, et traditsiooniline eesti süvakultuur on nii kehva seisu langenud, kirjutab helilooja Jüri Reinvere. 

President Kaljulaid on traditsiooniliselt pidanud erakordselt häid vabariigi aastapäeva kõnesid, mis – veidi idealistlikult küll, kuid selleks ta ongi president, et meile kätte näidata kaugemad suunad, mida keegi teine riigijuhtimisaparaadist pole kohustatud tegema – empaatiliselt eestlaste kohusetundele apelleerivad.

Ka tänavune kõne kuulus nende kõnede hulka, kus koputati murelikult südamele, et Eesti ei saa eksisteerida ainult Tallinna või Tartuna, et Eesti ei saa olla maa, kus rahvas on lõhestunud eri õigustega kildkondadeks, sest selline rahvas on nii arengupiduriks kui ka kerge saak ükskõik millisele sissetungijale. Ja et palju sõltub meist endist, nagu see oli Balti keti ajal, lootmata, et valitsus meil kõik töö ära teeb ning riigi kodanikud saavad olla vaid passiivsed kaasreisijad, kes valitsuselt õnne ja annetusi vastu võtavad.

Kultuuriinimesena tunnen sügavat puudust presidendi kõnedes sellest, et traditsiooniline eesti süvakultuur, mis on olnud sada viiskümmend aastat meie kõva valuuta, on nii kehva seisu langenud keset muid riiklikke prioriteete ja betooni.

Rõõmustan küll selle üle, et Kaljulaidi aastapäevakõned ei õhuta veel rohkem eesti rahvast üksteise vastu, vaid katsub kuidagi emalikult rahva jälle kokku liimida. See, mis ta räägib välispoliitikast on lihtne ja ilus, nagu lapsele selgitatud. Minu arust vajalik. Pidupäev ei saa olla nagu nõukogudeaegne «Karnevaliöö»-film, kus tööliste maja direktor loetleb rahvale numbreid ja ebaõnnestumisi ning esitleb oma ekspertiisi.