:format(webp)/nginx/o/2021/02/22/13645185t1h630e.jpg)
Kui palju kordi oleme kuulnud retoorilist küsimust «Kas me sellist Eestit tahtsimegi?». Täna, vabariigi 103. aastapäeva künnisel vastavad kuus eri vanuses inimest Postimehele üksteisest sõltumatult ja üksteiselt küsimata: «Jah, just sellist Eestit me tahtsime.»
Vanimad meie hulgast mäletavad veel Wabariigi õitseaega, kui Eesti majandus tänu piima ja peekoni ekspordile järjest ülesmäge rühkis. Nende muretu lapsepõlv ja toonane Eesti kadus kahe totalitaarse riigi salasobingu tõttu ja järgnesid uskumatud kannatuste aastad.
Kuid mälestus vabast ja jõukast Eestist elas edasi, omandades lausa müütilised mõõtmed. Eriti nende jaoks, kes sündisid Nõukogude Eestis ja aimasid möödunut vaid vanavanemate juttudest ja «Looduse kuldraamatu» illustratsioonidelt. See oli tulevikuta aeg, mil olime kui Euroopa indiaanlased, kui kasutada Jaan Kaplinski sõnu.
See oli aeg, kus Nõukogude Liit tundus sama kõigutamatu kui Romanovite dünastia võis tunduda Juhan Liivile, kes stoiliselt tegelikkust taludes pani kirja read: «Ja nõnda on lugu ka Eestis. Ja nõnda on elukiik. Ükskord, kui terve mõte. Ükskord on Eesti riik.»
Läks vaid tosin aastat Liivi värsside kirjapanemisest ja ajaloo tõmbtuules loeti ette «Manifest Eestimaa rahvastele». Mitte veel kui võidukuulutus, vaid kui üleskutse, mõte, mis alles tuli teoks teha. Seesama mõte, mis 70 aastat hiljem kõlas taas ja tuli taas kord teoks teha: «Ükskord me võidame niikuinii!»
Sellest on nüüd möödas veidi üle kolmekümne aasta ja suurem osa meist on need sündmused kaasa teinud või kaasa elanud. Lubanud ja võibolla pidanudki vaba Eesti nimel kartulikoori sööma ja püüdnud maad täita lastega.
Laulva revolutsiooni lapsed kasvasid koos vabariigiga, läbi hullude üheksakümnendate, läbi esimese ja teise Eesti vastanduse uue sajandi algul. Küsimus «Kas me sellist Eestit tahtsime?» esitati esimest korda aastal 2006 ETV vestlussaates presidendile ja mitmele tolle ajastu peaministrile. Ja selles küsimus väljendus vastuolu unistuste ja tegelikkuse vahel.
Ajalugu esitab Eestile uued väljakutsed ja uued ülesanded. Ei ole kahtlust, et Eestit tuleb luua üha uuesti üha muutuvas ajas ja muutuvates tingimustes.
Sellest on nüüd omakorda möödas viisteist aastat ja laulva revolutsiooni lastel on endal lapsed. Lapsed, kes on sündinud Eestis, mille kohta Postimehe intervjueeritud inimesed ütlevad, et just sellist me tahtsimegi. Mida jääb neil lastel veel tahta või teha?
Kas peavad nad tõdema, et ilusamad ajad Vargamäel on ära olnud enne neid ja jäänud on vaid tegelda peenhäälestusega? Kui väga keegi ei sooviks nüüd hüüda: «Oh, kaunis viiv, sa peatu veel!», ei ole Eesti vaatamata rahulolule valmis ja seda aega kardetavasti ka ei tule.
Me elame ebakindlas maailmas, mida ähvardavad kliimamuutus, poliitiliste jõujoonte suured nihked ja demograafiline kriis. Ei ole kahtlust, et ajalugu esitab Eestile uued väljakutsed ja uued ülesanded. Ei ole kahtlust, et Eestit tuleb luua üha uuesti üha muutuvas ajas ja muutuvates tingimustes.
Jah, ei ole enam põhjust küsida, kas me sellist Eestit tahtsime. Nüüd tuleb meil iga päev iga valiku ja otsustuskoha puhul vastust otsida küsimusele: «Kas me sellise Eestiga rahuldumegi?» Küllap vastavad paljud sellele südames «ei». Jätkugu meil vaid kannatlikku meelt sihtides kokku leppida.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)