ARVUSTUS ⟩ Mu süda on mägismaal, mu südant pole siin

«Viimane Prometheus». Foto: Kaupo Kikkas

Arvo Pärdi keskuse maja Laulasmaa metsade vahel on üdini puhas, positiivne ja hele. Sinna sisenedes tekib tunne, nagu oleks jõudnud maailma keskpunkti, kus kõik mõtted ja emotsioonid on koondunud üheks kollektiivseks energiaväljaks. Kaupo Kikkase (loe kunstnikuga intervjuud siit) fotonäitus «Ansel» on aga vastupidiselt pime, tume ja kitsas. Selline perfektne vastandite mäng kinnitab, et «Ansel» on jõudnud teatud mõttes koju. Must ja valge, heli ja vaikus on vaid mõned paarid, mis sellele kõigele pitsati alla panevad.

Näituse pealkiri viitab Ameerika looduskaitsjale ja maastikufotograafile Ansel Adamsile (1902–1984), kelle looming on Kikkasega käinud pikka aega koos – seda nii mustvalge värvigamma kasutamises kui ka näidates kätte suuna Ameerika mägedesse, kus näitus «Ansel» hinge sai.

Ruumi astudes lööb muusika ja pimedus puhastava pahmakaga näkku. Leiad end eksistentsiaalsest labürindist, millest välja saamiseks ja vabanemiseks on ainsateks viitadeks pildid. Kõlaritest mängib terve sealoleku ajal Arvo Pärdi «My heart’s in High­land» ja sealt mantrana mõjuv rida: «My heart’s in the Highlands, my heart is not here» («Mu süda on mägismaal, mu südant pole siin»). Muusika ja fotod ulatavad käe astraalsele rännakule.