/nginx/o/2012/01/27/930344t1h644e.jpg)
Eesti Päästeala Töötajate Ametiühingu juhatus saatis täna avaliku kirja, kus märgib, et riigil puudub selge nägemus tulevikust, päästeala reform on ajaraiskamine ning komandode sulgemine on hukatuslik Eesti regionaalpoliitikale.
Päästjate ametiühing: komandode sulgemine on hukatuslik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Päästeala Töötajate Ametiühingu pöördumine:
Eesti Päästeala Töötajate Ametiühing pöördub avalikkuse poole seoses käimasoleva tuletõrjekomandode reformiga.
Eesti päästeteenistust on tänaseks reformitud ning ümber korraldatud vähemalt kogu taasiseseisvuse aja. 2004. aastal hakati esimest korda laialdaselt rääkima kunagiste maakondlike päästeteenistuste likvideerimisest ning allutamisest tsentraliseeritud juhtimisele.
Seoses sellega kaotati ära abikomandod (ehk vabatahtlikud tuletõrjekomandod), kui raha raiskavad organisatsioonid. Uutjad leidsid, et nii peaks tõusma teenuse kvaliteet. Toonane päästeteenistuse juht Mati Raidma selgitas muudatuste põhjuseid Järva- Jaani vabatahtlike pritsimeeste foorumil 2004. aastal järgmiselt:
Tegemist olevat osaliselt rahandusministeeriumi survega,kuna riigieelarvest maakondlikele päästeteenistustele antava raha järelevalve on ebapiisav. Miks aga juhtkond ise ei seisnud hea selle kiire tõhustamise eest, jääb selgusetuks.
Tulekahjude menetlejad saavad tagasi uurija staatuse. Juhul kui see oli tõesti suureks probleemiks, oleks piisanud vaid tulekahjude uurimise suuna keskalluvusse viimisest.
Päästetöödejuht ületab pidevalt korraldustega (nagu uste avamine kannatanu päästmiseks) pidevalt oma volitusi. See ei olnud probleemiks kogu eelnenud iseseisvusaja jooksul.
Ükski neist administratiiv-bürokraatlikest põhjendustest ei õigustanud tegelikult massiivse kogu ametkonda haarava ümberkorralduse alustamist. Päästeteenistus ei muutunud kiiremaks, osavamaks ja inimestele kättesaadavamaks.
2006. aastal jõuti tsentraliseeritud süsteemi kehtestamiseni. Põhjendusega, et teenistust on vaja kohandada elanike vajadustega, moodustati regionaalsed päästekeskused.
2010. aastal asuti jõuliselt toetama vabatahtlike päästekomandode loomist (mis varasemalt olid likvideeritud ja järjepidevus kadunud), lubades neile materiaalset abi ja koolitusi.
2012. aastaks on regionaalsed päästekeskused kaotanud oma iseseisvuse ja allutatud riiklikule juhtimisele. Kogu selle perioodi liikusid päästeteenistuse sees kuuldused peatsest komandode sulgemisest ja koondamiskavadest.
Seejuures ilmnes eriti selgelt päästeameti juhtimisstiil. Segadust ning muljet juhtkonna peataolekust tekitas seegi, et iga järgmise plaaniga tühistati osa eelmisest.
Sotsiaalpartnerluse leppest hoolimata kuulsid päästjad muudatustest peamiselt ajakirjanduse vahendusel.
Kui paljuski põhineb vastutusrikas päästja elukutse just missioonitundele, siis taolises ebakindlas töökeskkonnas on motivatsioon ja initsiatiiv hakanud kaduma. Kuigi tundub, et nüüd on kutseliste tõrjujate kõrval riiklikult panustatud suuresti vabatahtlikele, siis tänaseni puudub selge nägemus tulevikust ning sobivat eeskuju pakkuvate välisriikide vabatahtliku tuletõrje tõhususe ja maksumuse põhjalik analüüs.
Aastaid segadust ja ebakindlust külvanud reform käigus on vähenenud valmisolekus olevate tuletõrjekomandode arv. Ometi kõneletakse jätkuvalt vajadusest vastavalt analüüsile sulgeda väiksed komandod ning plaanidest vähendada ka suuremates, eelkõige maakonna keskustes asuvaid, komandodes päästjate arvu, põhjendusega suurendada elupäästevõimekust keskmistes komandodes.
Päästeala Töötajate Ametiühing on seisukohal, et tänaseks aastaid käigus olev reform on mõttetu ajaraiskamine ning toimub sisuliste põhjendusteta. Maakomandode sulgemine on hukatuslik Eesti Vabariigi regionaalpoliitikale ning annab tugeva hoobi inimeste õigustatud lootustele maaelu jätkusuutlikkusest.
Ka maal elaval Eesti maksumaksjal on õigus elule, mis tähendab toimivat tuletõrjet, arstiabi, politseid, koolivõrku. Me ei nõustu, et vabatahtlike pritsumeeste orkester, rahva omakaitse ning koduharidus peavad täitma riigile ning omavalitsustele pandud kohustusi.
Päästeala Töötajate Ametiühing peab vajalikuks, et iga päästealas tehtav muutus oleks põhjendatud, mitte aga ei tehtaks tavainimeste julgeolekut puudutavaid reforme lihtsalt reformi pärast. Päästjad, meeskonnavanemad, rühmapealikud ning operatiivkorrapidajad ei taha enam olla etturiteks tülgastavas malemängus inimeste eludega.