Arvustus ⟩ Mees, kes jäi lavale

Kertu Moppeli lavastus «Mefisto» põhineb Klaus Manni romaanil, peaosas lummab Juhan Ulfsak. Foto: Gabriela Urm

Kertu Moppeli lavastatud «Mefisto» viib meid 1920.–1930. aastate Saksamaale ning näitab natsismi süvenemist ühe inimese muutumise loo kaudu. Natsismi tekkes ei olnud ju süüdi ainult Hitler ja ta jüngrid, vaid inimeste mentaliteedi vaikne muutumine.

Alati leidub masohhiste, kes ihkavad karmi kätt, alati leidub konformiste, kes eelistavad jääda uutes tingimustes ellu. Sellest, kuidas natsism sai võimalikuks, on kirjutanud Hermann Broch, Robert Musil jpt saksakeelsed kirjanikud, ka Klaus Mann, kelle kättemaksu­romaani «Mefisto» (1936) Moppel Eesti Draamateatris lavale tõi.

Juhan Ulfsak kehastab Hendrik Höfgenit, kelle Thomas Manni poeg Klaus kirjutas maha oma sõbra Gustaf Gründgensi pealt, kes oli kuulus ja andekas saksa näitleja, ent inimesena müüs maha oma põhimõtted, astudes sõprusse natsirežiimiga. Gründgens ja Klaus Mann kuulusid vasakpoolsete vaadetega boheemkonda. Seni natse igal võimalusel mõnitanud Gründgens jääb otsustaval hetkel, 1933. aastal vait ning peagi saab temast hoopis Göringi kaitsealune.

Klaus Mann ei andesta senisele sõbrale ning tema Höfgen on tõbras, kes ka elu rolli – Mefisto – saab sellele iseloomulikult saatanaga flirtides.

Asjad ei ole siiski nii ühesed ning Ulfsaki mitmeplaaniline mäng näitab seda ilmekalt. Ühest küljest ei ole Höfgen teab mis põhimõttekindel inimene ennegi, röökides võltsilt «Braavo!» estraaditäht Dora Martinile või loobudes töölisteatri lavastusest, sest nemad, vasakpoolsed intellektuaalid, avastavad proove tehes, et materjal ei tule pehmelt öeldes järele. Teisest küljest, kuidas peab siis näitleja käituma: tegema oma tööd iga riigikorra ajal või loobuma kõigest, riskides elugagi? Moppel vastab sellele küsimusele: me ei ela ideaalmaailmas ning inimesed teevad sageli kasulikuma valiku, isegi kui teavad, et see on vale.