Kas halb piirileping on parem kui selle puudumine?

Esimest korda anti piirilepingule allkiri juba 16 aastat tagasi. Foto: Marko Saarm

Uus välisminister Eva-Maria Liimets tegi ettepaneku astuda esimene samm Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimiseks. Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete teooria professor Eiki Berg suhtus Liimetsa avangusse tunnustavalt, endiste välisministrite vastustest jäi kõlama pigem skeptiline toon.

«Täna ma ei saa päris hästi Liimetsa mõttest aru, miks peaks Eesti tegema esimese sammu,» nentis Marina Kaljurand (SDE). Ajastus on Kaljuranna jaoks probleem, eriti seetõttu, et Venemaa pole viimase kuue aasta jooksul mingit initsiatiivi üles näidanud. «Venemaa on ilmselgelt öelnud, et ta ei taha häid suhteid Euroopa Liiduga, saatis välja meie diplomaadi ning on öelnud, et Eesti uus valitsus ei soovi häid suhteid Venemaaga. Sellistes tingimustes ma ei pea õigeks mingisuguste sammude tegemist Eesti poolt.»

Ka Liimetsa värskeim eelkäija Urmas Reinsalu (Isamaa) ­tõdes, et see käik oli rutakas. «Ma ei arva, et see on mõistlik,» lausus Rein­salu ning tuletas meelde, et Venemaa on sidunud piirilepingu nõudega, et Eesti loobub nende kriitika järgi russofoobsest poliitikast. «Ehk meie välispoliitika peaks olema Lavrovi sõnavõtu ja nende föderatsiooninõukogu esimehe Matvijenko seisukoha järgi venemeelsem. Teiseks, möödunud aasta jooksul tehtud Vene Föderatsiooni avaldused seadsid olemuslikult kahtluse alla Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse, eitasid Eesti okupeerimist ning teatasid, et Tartu rahulepingu artikkel 2 ei maksa. See on kontekst, milles ühepoolsest piirilepingu sõlmimisest rääkida ei ole asjakohane. Praegu tuleb Eesti-Vene suhteid vaadata strateegilistes küsimustes laiemas kontekstis,» leidis Reinsalu.