AK ⟩ «Õnne 13» – hakklihakastme filosoofia

«Õnne 13» 2021. aastal, vanapruad lähevad vaktsiini saama ehk Alma (Helgi Sallo) ja Laine (Luule Komissarov) ning Jane (Maarja Jakobson). Foto: Kairit Leibold

Kunagi lehes suvereporterina ametis olles saabus uudis, et Urmas Lennukist saab uus «Õnne 13» stsenarist. Pidin siis Lennukile helistama ja küsima. Telefon võeti vastu. Soovisin kõigepealt õnne. Tänati. Uurisin siis, millised on plaanid ja üldse kuidas edasi, sellised stammküsimused. Hääl torus hakkas rääkima, rääkis pikalt ja ehk isegi mõnuga, oli näha, et on asjade üle mõelnud ja tunneb teemat. Mõnele täpsustavamale küsimusele tulid vastused aga kuidagi tõrksalt. Liiga tõrksalt, et tegu võiks olla vastse stsenaristiga. Täpsustasin, et kellega siis ikka õigupoolest tegu on. Telefoni otsas polnud mitte Lennuk, vaid keegi juhuslik mees. Olin eksinud numbriga. Üks asi jäi mind siiski tänase päevani painama: miks mees õnnesoovide peale tänas? Aga ju siis viisakusest.

«Õnne 13» ei tee suurt midagi uut, ei pane hullu, üks silm tal särab, aga teine ei pruugi parasjagu särada. «Õnne 13» on alalhoidlik, konservatiivne ja... tavaline. Aga samas on see sari ka eriline, Janar Ala mõtiskleb, milles on selle laupäevaõhtuse rutiini võlu.