AK ⟩ EKI keelekool: teejuht murdeilmas ekslemiseks

Jüri Viikberg Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Mida võib leida «Eesti murrete grammatikast», sellest kirjutab Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf ja värske Wiedemanni keeleauhinna laureaat Jüri Viikberg.

Viimastel aastatel on ilmunud terve hulk murdesõnastikke (nt Hiiu, Kihnu, Kuusalu, Mulgi, Seto), mis on tõstnud esile oma kandi sõnavara rikkust ning eripära. Need on teinud suurt rõõmu muidugi kohalikele inimestele endile, kuid äratanud ka laiemat huvi, sealhulgas linnainimeste seas.

Murrete eripärast arusaamiseks jääb üksiksõnadest paraku väheks, sest sõnad hakkavad kõlama ja saavad tähenduse ikkagi lausetes ning pikemas tekstis. Sellist laiemat pilti, mis jääb sõnade taha, seda metsa puude taga esitab hiljuti ilmunud «Eesti murrete grammatika» (2020). Teos kirjeldab ülevaatlikult meie murrete grammatilist ülesehitust, eeskätt sõnade käänamist ja pööramist, ja annab tervikliku üldpildi, selle murdelise tagapõhja, mille pinnalt on loodud ning arendatud meie kirjakeelt.

Raamatut võiks nimetada otseselt teejuhiks murdeilma, sest selles võetakse läbi kõik käänded ja pöörded, jaatused ja eitused nii ainsuses kui ka mitmuses ning tuuakse esile kõigi murdealade asjaomased keelejooned. Nii on näiteks ainsuse osastavas käändes kõrvu saarte kasugud ja abenad, lääne- ja keskmurde kasukast ja abet, Mulgi kasukut ja abent, Võru murde kaskat ja habõnat, kaudset kõneviisi väljendavad saarte ja läänemurde ta olle aige, kesk- ja idamurde ta olema aige, Mulgi ta olevet aige, Tartu ta olna aige ja Võru ta ollõv haigõ. Sealt saab teada, mis murdealal minnakse küläde ’külasse’, merde või mere ’meresse’ ja kus saadakse märjast ’märjaks’, kui vihma saab, sadab, satap või sadass ’sajab’. Kõiki vormiõpetuse nähtusi on seal kirjeldatud kõikide murrete tasandil, kogu materjal on esitatud nii kokkuvõtlikul kui ka ülevaatlikul kujul (k.a levikukaartidel).

Teos on keskendunud ülevaatlikkusele ja ammendavusele, kuid lugeja silm märkab seal kindlasti ka eripäraseid seiku (otsekui rosinaid saias), mille poolest me murdekeel on õige rikas. Rõõmsat märkamist vääriksid näiteks saarte murde eitav kõne (mia’mtõ olõss jõudn õppi; äi ta es tee seda ühtid mette) nagu ka kirderanniku- ja idamurdest noteeritud omastusliited (poigani, henelämme) või mitmed käändevormid, mida kirjakeel päriskääneteks ei peagi, olgu viisiütleva palja reisi, kuivi jalu, üksi nöua, kauduütleva maisi, maildõ, merilde või äraütleva tagant ~ takast, siit ~ siint ja kavent. Kes otsib, see leiab endale muidugi meelepärast lisa.

Kui nüüd taas pealkirja manu naasta, siis saab selle teejuhiraamatuga küll murdeilmas kenasti ringi ekselda, kuid peagi saab selgeks seegi, et pole me murded mingi otsatu laas, kuhu võiks päris ära eksida.