Nüüd on okupatsioonist möödas peaaegu kaks inimpõlve, kuid sisuliselt pole midagi muutunud, ehkki Eesti vabariigi põhiseaduse § 6 ütleb selge sõnaga: «Eesti riigikeel on eesti keel» ega lisa sinna juurde mitte mingeid muid võimalusi. Kuniks Eesti vabariigis puudub ühtne riigikeelne koolikorraldus, ei saa ka desovetiseerimisprotsessi edukalt lõppenuks pidada ega põhiseadust täita.
Veel enam, venekeelse koolihariduse massilise toetamise tõttu, nii Mailis Repsi ministriks oleku ajal kui ka enne ja pärast teda, oleme jõudnud olukorda, kus peaaegu kõigi riigiasutuste, suuremate omavalitsuste, teenusepakkujate, kuulutusteportaalide, kaupluste jpt institutsioonide kodulehed on tõlgitud vene keelde. Kaubanduskeskustes, kinodes, rongijaamades jm teavitatakse kliente riigikeele kõrval valju häälega ka vene keeles, kuigi keeleseadus näeb rahvusvahelise suhtluskeelena üheselt ette vaid inglise keelt ja lubab kolmanda keele kasutamist alles pärast seda. Minu venelastest sõbrad nimetavad seda kõike abituse põlistamiseks, mis võtab riigikeele õppimiseks ära igasuguse vajaduse ja motivatsiooni. Lisaks võtab selline masstõlkimine ära ka miljoneid eurosid maksumaksjate raha, mille sihipärasel kasutamisel võinuks juba aastakümneid olla märksa olulisem eesmärk – üleminek ühtsele riigikeelsele haridussüsteemile.