Noortekultuuri sünd nutitelefoni vaimust

Manna 2020. aastal Station Narva 2020 festivalil. Foto: Konstantin Sednev

Inimesed räägivad. Viimastel aastatel on nad rääkinud paljudest asjadest, aga ka sellest, et Eesti räpis on käimas uus laine ja noored võtavad üle. Kuna režissöör Taavi Arus on teinud õnnestunud dokfilmi «Lil Eesti», mis seda imeasja natuke avada püüab, kõnnime meiegi mõned sammud neil heitlikel radadel.

Räägitud on Soundcloudi räpist, räägitud on mõminaräpist. See viimane on natuke vastuolulisem, aga mingis mõttes justkui külgetõmbavam termin. Eelkõige neile, kes tahavad patroniseerida. Ja patroniseerida tahtjaid on, eriti noortekultuuride puhul.

Mõminaräpp seostub justkui noorukitega, kes ei ütle asju välja otse ja selgelt, nagu näiteks äriinimene eeldaks, vaid mõmisevad midagi segast. Nad justkui ei tahaks kommunikeerida, ennast välja anda ja eelistavad pigem jääda lahti kodeerimata. Seda võib seostada ka ealiste, samuti sotsioloogiliste või tehnoloogiliste iseärasustega. Popkultuuriliselt tähenduslik on ta varemgi olnud – mäletame kasvõi 90ndate algusest Nirvana lugu «Smells Like Teen Spirit» ja seda laulvat passiivse olekuga ja võidunud juustega Kurt Cobaini.

Kuid inimesed räägivad edasi ja nad kasutavad sellist sõna nagu «Lil». Teevad selle üle ka natuke nalja, tögavad, on iroonilised. «Lil» tähendab hip­hopi-keeles väikest. Oma vanuse poolest ongi see skeene väike, osaliste arvult mitte nii väga. Räägitud on klubis Hollywood toimunud pidudest, mis algasid kell viis õhtul ja lõppesid kell 11.

Väikesed inimesed

Soundcloudi räpiga seostatud suurim nimi on mõistagi nublu, tema Soundcloudi-nimelises muusika levitamise keskkonnas alustas ning seal oma salapärase ja anonüümse imidži välja töötas, millest nüüd vaikselt ja järkjärgult loobumas on. Nublu tuli eelmise aasta lõpul välja debüüt­albumiga «Café Kosmos», mis kõlab kohati üsna raadioelmarilikult. Kui istuda taksosse ja lasta end sõidutada läbi linna, võib kindel olla, et raadiost tuleb ka mõni nublu lugu.