:format(webp)/nginx/o/2021/02/18/13637854t1h09ea.jpg)
Kui ümberringi pole muud kui üks suur katk ja koolera, ei tundu miski loomulikum kui hakata lugema «Katku ja koolerat». Eriti kui taudi teine aasta tasakesi tiksub, Boccaccio ja Camus on ammu üle loetud ja uudistes räägitakse üha vaktsineerimisest. Lõpuks poleks ju paha omagi suts kätte saada... seni aga on hea lugeda juba kahjutuks tehtud tõbedest.
Niisiis lüüakse lahti Patrick Deville’i «Katk ja koolera» ja satutakse sündmuste keskele või isegi lõpuotsa. On 1940. aasta kevad ja vanaldane mees – katkubakteri avastaja ja ristiisa Alexandre Yersin – lahkub Pariisist viimase lennuga enne sakslaste sissemarssi. Tõusnud õhku kursiga Saigonile – kuhu vesilennuk, kiirusega 200 km/h üle taeva roniv väike valge valaskala, jõuab kõigest nädalaga –, maandub lugeja Yersini tukkuma jäädes aga peagi tema lapsepõlvemaadele Šveitsis Vaud’ kantonis.
Isata poisi lugu – emale kuuleka, hea poisi lugu, kes kasvanuna evangeelse vabakiriku rüpes maanurgas, kus elu tähendab «elamise patu lunastamist» (lk 8), asub kiiresti Saksamaale Marburgi, siis juba Berliini ja viimaks Pariisi ülikooli pürgima. Õppides küll meditsiini, kuid unistades maadeavastaja karjäärist... vihjed tulevikule on antud.
Pariisis on Yersin marutõve alistaja Pasteuri õpilane, Pasteuri uurimisrühma ehk «väikese kamba» üks nooremaid liikmeid. Õpetaja suhe õpilasega kujuneb isalikuks ja paneb end maksma viimase hilisemaski elus. Pariisi-aja õpingute ja töö kirjeldused toovad mõttesse seoseid teiste selle perioodi Pariisi ja sealse arstiteaduse kohta loetud raamatutega; et seostest ja vihjetest kubiseb ka raamat ise, püsib lugeja legitiimsel pinnal.
Võtkem näiteks üks teine vastupandamatu seikleja, Axel Munthe ja tema «San Michele raamat». Munthe õppis Pariisis närvihaiguste spetsialisti Charcot’ juures umbes samal ajal Yersiniga ja käis kuulamas ka Pasteuri, kas võisid nad seal kohtuda? Olid nad ju üsna ühevanused, Yersini eluaastad 1863–1943, Munthel 1857–1949. Seda me siiski teada ei saa, Munthet «Katkus ja kooleras» ei mainita, nii nagu ei nimetata Yersini «San Michele raamatus». Eks Pariis oli suur.
Ent teadlaste maailm jääb Yersinile kitsaks. Võitnud Pariisis tunnustust hiilgava ande ja paari tähelepanuväärse avastusega, saanud Prantsuse kodakondsuse ja garanteerinud endale suurepärased tulevikuväljavaated, soovib Yersin... näha merd. Ja siis mitte ainult näha, vaid seal ka töötada. See on hullus – teine Pasteuri kamba liige Émile Roux püüab Yersinile aru pähe panna: «Jumala pärast, Yersin, tuhanded inimesed oleksid valmis oma õe maha müüma, et siin sinu asemel olla ja sina, Yersin...» (lk 27).
Ent Yersin jääb kindlaks. Ta hülgab laboratooriumi, siirdub laevaarstina Aasiasse, seilab paar aastat mandri ja Filipiinide vahet ning rajab viimaks Nha Trangis tänapäeva Vietnamis endale elupaiga – istandused, taimede ja loomade aretamise ja mitmekülgse teadustöö tegemise võimalused (sellest kõigest saab Pasteuri Instituudi filiaal). Üks raamatu kordusfraase on «Yersin peab alati kõike teadma» – ja kui miski on teada saadud ja selge, peab ta minema edasi.
Niisiis on aeg teha teoks üks lapsepõlveunistus ja saada maadeuurijaks, «sest mis elu see on, kui ei saa liikvele». Yersin kaardistab Vietnami sisemaad, rajab ühendusteid läbi senitundmatute mäestike, avastab Lang Biani platoo, saab kesk metsikut mägismaad kohaliku röövlijõugu juhi odast ohtlikult haavata ning peab ainsa kohalviibiva arsti ja teadlasena ise õpetama oma kandjatele, kuidas oda välja võtta ning haava puhastada. Operatsioon õnnestub.
Ja siis tuleb katk.
Pasteuri «väike kamp» on Yersinil silma peal hoidnud ja kui Hiinast jõuab Hongkongi katkuepideemia (aasta on 1894), nõutakse Yersin tema metsikust elust välja. Ta sõidab kohale, laenab tee peal hädapärase varustuse, ei saa Briti ja Prantsuse koloniaalvõimude kempluse tõttu uurimiseks ainsatki laipa (ta ei tunnista end lööduks, vaid hangib neid väikese altkäemaksu eest), peab laboratooriumi asemel töötama õlgkatusega bambusonnis – ning tuvastab pea esimese pilguga katkubakteri. Jaapanlase Kitasato katse avastaja au enda nimele kirjutada lüüakse kerge vaevaga tagasi, katkust saab Yersini ristilaps. Yersinia pestis.
«Yersinil on alati kiire. Nagu oleks ta tuvastanud bakteri vaid selleks, et Pasteuri väikesele kambale heameelt teha, sips ja valmis, nüüd on mul targemat teha, otsad tõmmake ise kokku» (lk 93). Tema tahab nüüd jääda paikseks Nha Trangi, tegelda põllumajandusega, kasvatada lambaid. Ehkki katkuseerumi väljatöötamises osalemisest ja selle esimestest katsetustest Kantonis ja Bombays ta siiski ei pääse.
/nginx/o/2021/02/18/13637856t1hfb65.jpg)
Ühesõnaga – Yersin on elav, liikuv vaim, nii mitmekülgne geenius, et see tema tööde tunnustamiselegi takistuseks saab. Tõsi, katkubakteri avastamise ajal ei ole Nobeli preemiat veel olemas, kuid see luuakse peagi – ja Yersin võinuks selle pälvida, kui ta oleks vaid oma avastust õrnasti edasi hooldanud, selle taga ja aupaistes seisnud, laskmata maailmal end unustada. Just nii sõudis oma Nobelini ju põlvkonda paar hilisem geenius Alexander Fleming, penitsilliini avastaja, kelle elulugu samuti mulle «Katku ja koolera» lugemise kõrvale meenus. Yersin aga ei kärsi peegli ette loorberipärga sättima jääda, vaid liigub oma elavate huvidega kiirelt ühe teema juurest teise juurde. Praegu tahab ta uurida loomade taude; aga ega see lammaste või kanade aretaminegi niisama ole... ja tähed on ka veel taevas. On isegi kirjandus – selleni jõuab ta vanuigi.
«Katk ja koolera» on haarav raamat, stiil nauditav, tõlge vaimustav. Deville’i stiilile on iseloomulik segu pisut naivistlikke toone sisaldavast pajatusest, mis kulgeb ootamatute pöörete ja loogetega, on tihedalt täis pikitud armastusväärseid muigeid ning rikastatud täiesti Gauguini-vääriliste sõnamaalingutega (Nha Trangis alustab Yersin tööd mitte kaugel «liivarannast ja kookospalmidest, mis tuules kahisevad muuli kõrval, kus kalurid hommikuti vee ääres pikkade nugadega suurte siniste kalade fuksiaroosat liha lõiguvad ja sisikondi roogivad», lk 95). Nõnda kuulub raamat nende hulka, mis kord kätte võetult ei taha enam käest lahkuda, enne kui tagakaas vastu tuleb.
Täiesti omaette teema on meditsiinilooline taust – mis ilukirjandusteosele kohaselt jääb pigem taustaks, Yersini teaduslikke uurimusi ta Nha Trangi elu ajal valgustatakse lugejale meeleolukas narratiivis, juhatamata teda, erinevalt nt eespool mainitud Flemingi elulooraamatust, ninapidi katseklaasi (mis küll ka võib olla üpris õpetlik ja jääda nii mõnelegi lugejale kõige lähemaks laboratooriumikogemuseks).
Ent meditsiiniuuringuid 19. sajandi teise poole Pariisis ümbritseb täiesti eriline legendide ausära. Pärast Pasteuri algseid läbimurdeid bakterioloogia vallas tuvastatakse ja/või töötatakse seal välja esmased vaktsiinid miljoneid ohvreid nõudnud nakkushaiguste vastu, nagu Siberi katk, marutaud, difteeria... jah, aga koolera? Kuhu jääb siis raamatu pealkirjas lubatud koolera?
Ega ma teagi. Tundub, et ridade vahele koos Pasteuri noorema kaasaegse, kooleravibriooni tuvastaja sakslase Robert Kochiga. Viimane ilmutab end raamatus kõige lähemalt vist Yersini kohtumises ta õpilase Kitasatoga, kes «jagab guru Kochi jäägitut vaenulikkust Pasteuri ja tema instituutide vastu» (lk 91). Ehk võiks Deville nüüd kirjutada teisegi raamatu, pealkirjaga «Koolera ja katk», mis kajastaks Robert Kochi tegemisi? Kuid seal, kui ma kunagi loetud elulooraamatut õigesti mäletan, jääb vähem ruumi vabadusele, rohkem tööle tunnustusele.
Koch elas oma elu laboris ja nagu Fleming, oma Nobeli ka sai. Nõnda et võib näida, nagu olekski geeniustel valida vabaduse ja tunnustuse vahel. Parasjagu õnne peab ka olema – Yersin leiab katkubakteri just tänu oma halbadele töötingimustele; Flemingil läheb kuulsusrikas bakterikülv teatavasti õnnekombel hallitama ja ta õnneks märkab seda –, kuid põhiline erinevus on vabaduseihas. Patrick Deville seda oma Yersinile pahaks ei pane: «Nagu me kõik, tahab Yersin olla õnnelik. Ainult et temal see ka õnnestub» (lk 116).
Patrick Deville
«Katk ja koolera»
Tõlkinud Triinu Tamm
Varrak, 2020
208 lk
/nginx/o/2021/02/18/13637855t1hdb67.jpg)
/nginx/o/2018/02/08/7557791t1h56f9.jpg)